Platoni dialoogid

Platoni dialoogid on vanakreeka filosoofi Platoni dialoogivormis filosoofilised teosed.

Tema loomingust on säilinud üle kahekümne dialoogi ja kümmekond kirja.

Arvatakse, et tema dialoogid on kirjutatud umbes 40 aasta jooksul. Ta alustas arvatavasti dialoogide kirjutamist millalgi pärast Sokratese hukkamist 399 eKr.

Platon olevat kuuldavasti noorusaastatel olnud ka andekas draamakirjanik, kuid arvatavasti Sokratesest mõjutatuna hävitas ta oma toonased draamateosed ja pühendas end filosoofiale ning alustas dialoogide kirjutamist. Võimalik, et "sokraatilised arutlused" (Sōkratikoi logoi) oli aga juba enne Sokratese surma üks filosoofilise kirjanduse žanr, milles Platon end kodus tundis ja mille abil ta jõudis lõpuks selliste filosoofiliste arusaamade sõnastamisele, mida me tänapäeval Platoni filosoofia nime all tunneme.

Platoni dialoogid on filosoofia ajaloo jaoks olnud ammendamatu tõlgendamise allikas. Inglise filosoof ja matemaatik Alfred North Whitehead on üteldnud: "Kõige kindlam üldiseloomustus õhtumaa mõtlemise tavale on, et see koosneb ääremärkuste jadadest Platoni filosoofiale". Platoni dialoogides on tõstatatud kõik peamised filosoofia küsimused, mistõttu nende küsimuste arutamisel pöördutakse tihti tagasi just Platoni enda juurde. Et aga tema dialoogid pole mitte kuivad filosoofilised traktaadid, vaid ühtlasi ka väga kõrgetasemelised kirjandusteosed, siis on need ka väga mitmekesise ja vastuolulise tõlgendamise allikaks. Pöörded filosoofia ajaloos toovad ikka ja jälle kaasa Platoni uuesti- ja ümbertõlgendused.

Tõlgendamise teeb keeruliseks ka asjaolu, et Platon ei lase oma dialoogides kunagi kõnelda iseendal. Ainult kahes dialoogis mainitakse tema nime ja küllaltki kõrvalistel asjaoludel. Seega tuleb püüda seda, mida Platon millegi kohta arvas, välja lugeda dialoogides toimuvast vestluse käigust.

On tavaks samastada dialoogides Platoni õpetaja Sokratese karakteri poolt kõneldu sellega, mida arvab Platon, kuid seegi pole täiesti vettpidav lähenemine, sest Sokrates on oma jutus pahatihti irooniline ja pöördub kindlatele vestluspartnerite poole. Seetõttu võidakse dialoogi draama-konteksti tundmata panna Sokratese suhu (s.t Platoni suhu) asju, mis on mõteldud provotseerivateks näideteks Sokratese vestluspartneritele vms.

Platoni dialooge jaotatakse (1) varasteks, sokraatilisteks ehk aporeetilisteks dialoogideks, (2) keskmisteks dialoogideks ja (3) hilisteks dialoogideks. Peamine erinevus esimese ja kahe viimase vahel on, et varastes dialoogides ei jõuta dialektika käigus positiivsete sedastusteni, määratlusteni (aporeetilisus). Selles nähakse tunnusmärki, et Platon esitas neis dialoogides pilti ajaloolisest Sokratesest ja tema mõtetest (sokraatilisus -- "tean, et ma midagi ei tea"). Keskmistes ja hilistes dialoogides esitavat Platon juba Sokratese suu läbi omaenese filosoofiat ja parandusi Sokratese mõtlemisse.

Keskmiste dialoogidega muutub Platoni käsitluse haare abstraktsemaks ning ta tuletab ning vaeb lähtuvalt laiendatud sokraatilisest filosoofiast ja poleemikast füsioloogidega ning sofistidega käsitlusi riigi, hinge, ilu, keele, teadmise ja ideede kohta. Keskmiste dialoogide hulka kuulub tuntumatest ka Platoni riigikäsitlus dialoogis "Politeia".

Hilistes dialoogides saavutab Platon juba kõrgema spekulatsiooni taseme ning revideerib ja täpsustab oma endisi käsitlusi. Näiteks saab suurema rõhu dialektika, käsitlus riigist ehitatakse üles teistest alustest lähtuvalt, teravneb ning muutub kontsentreeritumaks poleemika sofistidega. Arvatakse, et hilistes dialoogides on Platon juba mõnevõrra mõjutatud oma kuulsa õpilase Aristotelese kriitikast või siis on Aristotelese täpsustused Platoni mõtlemise suhtes mõjutatud Platoni hilisdialoogide enesekriitikast.

Dialoogide eesmärgiks peetakse muuhulgas reklaami Platoni filosoofia koolile, mida nimetati Akadeemiaks. Selles plaanis väidetakse, et Platonil oli ka esoteeriline õpetus, mis oli mõeldud Akadeemia siseringile ja millesse pühendati ainult otsesed õpilased. Dialoogides on kajastatud eksoteeriline osa Platoni filosoofiast, mis on laiemale ringile mõteldes vormistatud ja milles seega tema filosoofia juurteni ei jõuta. Esoteerilise õpetuse olemasolu Platonil väidab ka tema vahetu õpilane Aristoteles.