Villem Reiman

Villem Reiman (9. märts (vana kalendri järgi 25. veebruar) 1861 Karola külas Viljandimaal – 25. mai (12. mai) 1917 Kolga-Jaanis) oli eesti vaimulik (kirikuõpetaja) ja eesti rahvusliku liikumise üks olulisemaid juhte 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses.

Reiman sündis renditaluniku religioosses perekonnas ning õppis Viljandi elementaar- ning seejärel kreisikoolis 1872–1877. 1878–1882 omandas ta haridust Pärnu gümnaasiumis ning astus seejärel Tartu Ülikooli usuteaduskonda.

1883. aastal oli Reiman üks Eesti Üliõpilaste Seltsi asutajaliikmeid, ta osales ka seltsi sinimustvalge lipu sissepühitsemisel 1884. aasta 4. juunil Otepää kirikus. 1886. aastal sai tast seltsi esimees.

1887. aastal lõpetas Reiman Tartu Ülikooli usuteaduste kandidaadina ning asus 1889. aastal tööle Kolga-Jaani vaimulikuna, esialgu pastori asetäitja, alates 1890. aasta lõpust pastorina. Tema ametissenimetamise vastu olid kohalikud baltisaksa mõisnikud, sest Reiman oli varem juba korduvalt näidanud oma kompromissitut rahvuslikkust ning vastuseisu nii venestamisele kui baltisaksa ülemvõimule Baltikumis. Samas oli ta kirikuõpetajale kohaselt igasuguse vägivalla vastane ja uskus, et eestlaste positsiooni parandamine peab toimuma rahumeelsel teel. Oma põhimõtetele jäi ta truuks kuni elu lõpuni.

1890. aastate alguses oli eesti rahvuslik liikumine madalseisus, sest endisaegsed juhid olid kas surnud või avalikust elust tagasi tõmbunud ning venestusaeg oli oma haripunktil. Ka eesti ajakirjandus oli rahvusliku joone hoidmisest peaaegu loobunud. Reiman koos oma aatekaaslastega (Oskar Kallas, Karl Koppel) suutis seda 1896. aastal muuta, kui nad ostsid Karl August Hermannilt ajalehe Postimees ning kutsusid selle peatoimetajaks Jaan Tõnissoni. Seda loetakse "Tartu renessansi" alguseks.

1890. aastatel oli Reimanil ka pidevalt probleeme riigivõimuga, sest ta vastutas sakslaste domineerimist luteri kirikus ning nõudis sellest eestikeelse ja -meelse rahvakiriku tegemist. Ta anti mitmel korral kohtu alla ning viibis 1891–1893 korduvalt koduarestis. Sellele vaatamata jätkas ta rahvusideede aktiivset levitamist.

Alates 1900. aastast oli Reiman Eesti Karskusseltside Kesktoimkonna juht.

Reimanil oli oluline roll ka harrastusajaloolasena, sest ta kirjutas esimese vähegi teaduslikuma ülevaate Eesti ajaloost, kus populariseeris aga ka mitmeid siiani kestnud idealiseeritud müüte (kõige tuntum on "vana hea rootsi aja" kuvand). Samuti tegeles ta perekonnaloo uurimisega, viies sellegi (koos Hermann Lipuga) teaduslikule tasemele, ning kirjtuas mitmete ärkamisaegsete tegelaste elulood.

1905. aastal oli Reiman üks Eesti Rahvameelse Eduerakonna asutajatest.

1907–1914 oli Reiman Eesti Kirjanduse Seltsi ning 1908–1913 Viljandi Eesti Haridusseltsi esimees. 1914. aastal pidi ta aga tervise järsu halvenemise tõttu avalikust elust kõrvale tõmbuma.

Aastal 1917, veidi enne oma surma, esitas Reiman Eesti autonoomia idee.

[redigeeri] Teoseid

• "Eduard Ahrens" (elulugu); Tartu (Jurjev), 1894
• "Eesti ajalugu"; Tartu, 1920
• "Eesti kodu" [Eesti ajaloost]; Tartu, 1894
• "Eesti piibli kujunemislugu"; Rakvere, 1998
• "Eesti Piibli ümberpanemise lugu : Meie Piibli 150-aastase juubeli mälestuseks "; Tartu, 1889
• "Jaan Adamson" (elulugu); Tartu, 1913
• "Kuidas priius meile tuli"; Tartu, 1895

[redigeeri] Kirjandus

• August Palm, “Villem Reiman: saavutusrohke rahvuslik võitleja”. Sari Suurmeeste elulood, nr. 40, EKS, Tartu 1937, 178 lk; teine trükk : “Villem Reiman” (esmatrükile on lisatud hulk rahvasuust kogutud mälestuskilde Villem Reimanist), saatesõna Hando Runnel, Ilmamaa, Tartu 2004, 360 lk.