Napoleon III
Napoleon III (20. aprill 1808 – 9. jaanuar 1873) oli Prantsusmaa keiser, Napoleon I vennapoeg, täisnimega Claude Louis Napoléon Bonaparte.
Ta oli Prantsusmaa president 1848–1852 ja keiser 1852–1871. Ta kehtestas 2. detsembril 1851 diktatuuri ning kuulutas end täpselt aasta hiljem keisriks. Ta tahtis Prantsusmaa muuta Euroopa tugevaimaks riigiks, mis esialgu näis õnnestuvat, kuid sisepoliitiliselt hakkasid asjad õige pea rappa jooksma ning lisaks ebaõnnestus ka Mehhiko avantüür (1863–1867). Selle tulemusena halvenesid suhted Habsburgidega ning nii ei olnud Napoléonil 1871. aastal ühtegi liitlast, kui ta oli sunnitud pärast Otto von Bismarcki provokatsiooni Preisimaale sõja kuulutama, et vältida Saksamaa ühendamist. Kuid Sedani all sai keisri armee täielikult lüüa ning ta ise langes sõjavangi. Seepeale kuulutati Prantsuse Teine Keisririik lõppenuks ning monarhia kaotati igaveseks (vähemalt pole seda tänaseni taastatud). Napoléon veetis oma viimased eluaastad Inglismaal eksiilis.
