Moritz Schlick

Moritz Schlick [m'oorits šlikk] (14. aprill 1882 – 22. juuni 1936) oli saksa filosoof, loogilise positivismi rajaja ja Viini ringi asutaja.

Ta sündis Berliinis jõukas perekonnas.

Ta õppis füüsikat Heidelbergis, Lausanne'is ja lõpuks Berliini ülikoolis Max Plancki juhendamisel. Aastal 1904 valmis tema väitekiri "Valguse peegeldumisest mittehomogeenses keskkonnas").

Aastal 1908 avaldas ta õhukese raamatu "Elutarkus", milles ta kuulutas eudaimonismi, mille järgi kõrgeim eetiline eesmärk on õnn. Aastal 1910 avaldati tema habilitatsioonitöö "Tõe loomusest moodsa loogika järgi". Järgnes mitu kirjutist esteetikast. Seejärel hakkas Schlick tegelema epistemoloogia, teadusfilosoofia ja teaduse üldiste probleemidega. Muuhulgas avaldas ta 1915 kirjutise Albert Einsteini erirelatiivsusteooriast. Samuti avaldas ta teose "Ruum ja aeg moodsas füüsikas".

Schlick sai professorikoha algul Rostocki ülikooli ja 1921 oma sõbra Einsteini eestkostel Kieli ülikooli, kuid need kohad teda ei rahuldanud. Aastal 1922 sai ta Viini ülikooli induktiivteaduste professori koha. Samal aastal tegi filosoofide ja teadlaste rühm, kuhu teiste seas kuulusid Rudolf Carnap, Herbert Feigl, Kurt Gödel, Hans Hahn, Otto Neurath ja Friedrich Waismann, Schlickile ettepaneku hakata regulaarselt koos käima, et arutada teadust ja filosoofiat. Algul nimetasid nad end Ernst Machi ühinguks, kuid nad on tuntuks saanud Viini ringi nime all.

Viini ringis arutati palju Ludwig Wittgensteini "Loogilis-filosoofilist traktaati". Schlick võttis 1924 Wittgensteiniga ühendust. Lõpuks nõustus Wittgenstein Schlicki ja Friedrich Waismanniga kohtuma, et arutada "Traktaati" ja teisi ideid. Schlicki mõjul hakkas Wittgenstein mõtlema filosoofia juurde tagasipöördumisele. Osaliselt tänu Schlickile hakkas Wittgenstein kirja panema mõtisklusi oma "Filosoofiliste uurimuste" teemadel. Schlicki ja Waismanni arutelud Wittgensteiniga kestsid, kuni Wittgenstein leidis, et Rudolf Carnap oli ilma loata ühes oma kirjutises kasutanud tema ideid. Wittgenstein jätkas arutelusid kirjavahetuses Schlickiga, kuid tema formaalne kokkupuude Viini ringiga lõppes 1932.

Schlick töötas 1918–1925 raamatu "Üldine tunnetusteooria" kallal, milles ta muuhulgas ägedalt ründas aprioorset sünteetilist teadmist. Aastatel 1926–1930 kirjutas Schlick raamatu "Eetika probleemid", milles ta paljude Viini ringi liikmete üllatuseks näitas eetikat elujõulise filosoofiaharuna. Samal ajal avaldas Viini ring pühendusteose Schlickile "Teaduslik maailmakäsitus: Viini ring", mis esitas ringi väljakujunenud metafüüsikavastase positsiooni.

Kui Saksamaal ja Austrias tõstis pead natsionaalsotsialism, emigreerisid paljud Viini ringi liikmed USA-sse ja Suurbritanniasse, Schlick aga jäi Viini Ülikooli. Kui Herbert Feigl Schlicki 1935 külastas, väljendas viimane kohkumust sündmuste üle Saksamaal.

Juunis 1936 oli Schlick ülikooli trepist üles õppetööle minemas, kui talle tuli vastu endine üliõpilane, natsist Nelbock, kelle väitekirja eetikast Schlick oli läbi kukutanud. Ta hakkas ägedalt rääkima ühest Schlicki kirjutisest. Kui Schlick talle vastu vaidles, võttis üliõpilane välja püstoli ja tulistas talle rindu. Schlick suri varsti. Üliõpilase üle peeti kohut ja ta mõisteti süüdi. Ta mõisteti 10 aastaks vangi, kuigi ta oleks võinud saada surmanuhtluse.

Sellest mõrvast sai tüüpjuhtum, mis iseloomustas kasvavaid rassistlikke meeleolusid Viinis. Üliõpilast kujutati "kangelasliku aarialasena", kes tõstab mässu Viini ringi "hingetu juudi filosoofia" vastu. (Schlick ise ei olnud juut.) Kui Saksamaa 1938 Viini okupeeris, lasti üliõpilane vabaks. Temast sai natsipartei liige. Aastal 1941 taotles Nelbock täielikku rehabiliteerimist, sest ta oli aidanud lahti saada juudi professorist (tegelikult pärines Schlick Preisi aadlist). Nelbock võeti tööle sõjamajandusametisse, kus ta töötas sõja lõpuni. Ta suri 1954.