Kitarr

See artikkel vajab toimetamist

Epiphone elektrikitarr.

Kitarr on tavaliselt 6-keeleline, kromaatilise sõrmlauga keelpill. Kitarri mängitakse tavaliselt ühe käe sõrmedega keeli sõrmlaual alla vajutades ning teise käiega keeli sõrmitsedes või plektroniga tõmmates.

Kitarr koosneb kerest ning selle külge kinnituvast kaelast. Kere küljes on roop, mille külge kinnitatakse keeled. Roobist kaela suunas, või roobil asub alumine sadul, millele keeled toetuvad. Kael on tavaliselt astmetraatide ehk krihvide abil jaotatud astmeteks. Kaela astmestatud osa nimetatakse sõrmlauaks. Kaelaga on ühendatud kitarri pea, kus asuvad keelte pingutid. Kitarri pea ja kaela ühenduskohal asub keelte asendit fikseeriv ülemine sadul.

Akustilistel ja poolakustilistel kitarridel on kereks kõlakast, milles asub kõlaava. Elektrikitarril on kere külge keelte alla paigutatud helipead, sageli ka roobi liigutamist võimaldav kang, mida kasutatakse soolode mängimisel efekti saavutamiseks.

Tänapäeval on kitarr üks populaarsemaid pille. Seda kasutatakse paljudes muusikastiilides, näiteks klassikalises muusikas soolopillina. Elektrikitarr on rockmuusika ja bluusi peamine muusikainstrument.

[redigeeri] Tüübid

Kitarri osad

Kitarrid jaotatakse akustilisteks, elektroakustilisteks ning elektrikitarrideks. Akustiliseks kitarriks nimetatakse kitarri, mille heli tekib üksnes keelte ja kõlakasti resoneerivast võnkumisest. Elektrikitarri olulisemad erinevused akustilisest kitarrist on kõlakasti puudumine ning heli võimendamine helipeade abil. Keelte võnkumisefekt indutseerib helipeades võnkumisele vastava nõrga elektrivoolu, mis helisagedusvõimendisse juhituna võimendatakse kõlarite kaudu kuuldavaks.

[redigeeri] Keelte arv

6-keeleline ehk "hispaania kitarr".

12-keeleline (unisoonis dubleeritud keeltega 6-keeleline kitarr).

7-keeleline ehk "vene kitarr".

4- või 5-keeleline ehk basskitarr.

[redigeeri] Häälestus

6-keelse kitarri standardhäälestus alates esimesest keelest on E, A, D, G, H, e. Kõlab oktaav madalamalt, kui noodis kirjas on.

kuues (madalaim toon) keel: E (heli sagedus 82.4Hz)
viies keel: A (heli sagedus 110Hz)
neljas keel: D (heli sagedus 146.8Hz)
kolmas keel: G (heli sagedus 196.0Hz)
teine keel: H (heli sagedus 246.92Hz)
esimene (kõrgeim toon) keel: E (heli sagedus 329.6Hz)

[redigeeri] Mängimine

Lisaks tavalistele mänguviisidele kasutatakse kitarri mängimisel ka mitmeid teisi võtteid: keeli tõmmatakse vasaku käega või hoopis roobi tagant; heli tekitatakse poognaga keeli tõmmates; keelte tõmbamiseks või sõrmlaua krihvidele vajutamiseks kasutatakse mitmesuguseid muid vahendeid jne.

Mängutehnilise abivahendina on kõige sagedamini kasutusel barreevõti, millega pilli häälestus transponeeritakse mõne tooni võrra kõrgemaks.

Paljud vasakukäelised inimesed mängivad kitarri parema käega keeli sõrmlauale vajutades ja vasaku käega keeli tõmmates; kitarri kael on mängimise ajal suunatud paremale. Kitarri keeled on sel juhul ümber asetatud nii, et bassikeel asuks ülalpool; mõned vasakukäelised kitarristid mängivad ka ümberasetamata keeltega.

Mõned tuntumatest vasakukäelistest kitarristidest on Paul McCartney, Jimi Hendrix, Kurt Cobain.