Jimi Hendrix

Jimi Hendrix

Jimi Hendrix (sünninimi Johnny Allen Hendrix, hiljem James Marshall Hendrix; 27. november 1942 – 18. september 1970) on legendaarne ameerika muusik, laulja, helilooja, kitarrist ja popikoon. Tuntud oma fantaasiarikka ja psühhedeelse kitarrikäsitluse poolest.

[redigeeri] Tähtsamad albumid

Nime järel on kõrgeim positsioon Suurbritannia ja USA edetabelites

• Are You Experienced (1967) #2 UK, #5 USA
• Axis: Bold as Love (1967) #5 UK, #3 USA
• Electric Ladyland (1968) #5 UK, #1 USA
• Band of Gypsys (1970) #5 UK, #5 USA
• First Rays of the New Rising Sun (lindistatud 1968-1970, avaldatud 1997) #37 UK, #49 USA

Jimi Hendrix (sünninimi Johnny Allen Hendrix, hiljem James Marshall Hendrix; sündis 1947 27. novembril seattle’is „musta indiaanlasena“ ja suri 1970 18. septemberil ülemaailmse staarina. Instrumentalistina oli ta rockiajastu tõeline geenius. Ta oli legendaarne muusik, laulja, helilooja, kitarrist ja popikoon. Tuntud oma fantaasiarikka ja psühhedeelse kitarrikäsitluse poolest. Tema surma põhjus on tänini segane. Heroiiniga üledoseerimine, ütles kollane ajakirjandus; oma enese oksesse lämbumine, oli koroneri otsus. „ma ei tea, kas see oli õnnetus, enesetapp või mõrv,“ ütles tema sõber Noel redding. Ja siiani on arusaamatu, kuhu kadusid miljonid, mida jimi oma muusikaga teenis. Hendrix oli kuuekümnendate vastukultuuri muusikaline sümbol, keda saab võrrelda ainult bob dylaniga. Legendaarsel woodstocki festivalil kiskus ta ribadeks ameerika hümni, pidades tegelikult silmas ameerikat ennast. Ta rebestas hümni automaatide raginaga, kiskus selle lõhki pommiplahvatuste ja kannatavate laste häältega. Hendrix oli tihedalt seotud jazziga. Kriitik bill milkowski kinnitab, et oma karjääri lõpul oli hendrix rocki lihtsatest vormidest tüdinenud ja pööras rohkem tähelepanu jazzile. Ta jämmis koos roland kirki ja hiljem isegi tony williamsiga ning unistas bigbändist koos taustalauljatega. Kui hendrix ootamatult suri käisid ettevalmistused tööks Gil evansiga. Hendrixi surmast on möödas üle kahekümne viie aasta ja temast on kirjutatud poolsada raamatut. Neis analüüsitakse üksipulgi tema mängutehnikat: wah-wah-pedaali ja whammy bar’i kasutamist; seda, kuidas ta ei mänginud ainult kitarriga vaid ka võimendusega, klõpsutades lüliteid ja nuppe; kuidas ta välkiirelt oma pilli ümber häälestas, kasutades ebatavalisi häälestusi; kuidas ta mängis omaenese feedback ’iga, justkui esitades küsimusi, millele ta ise püüdis vastata. Hendrixi suurim saavutus oli muusika avamine elektroonikale. Elektroonikast sai tema instrument ja kitarr oli ainult vahend selle kontrollimiseks. Ta oli esimene kes uuris elektrooniliste helide põhjatut maailma ja esimene kes kasutas elektroonikat geeniuse intuitsiooniga. Kõik see, mida võib nimetada tänapäevamuusika elektroonikaks – jazzis, jazzrockis, popis ja rockis – sai alguse jimi hendrixist. See puudutab võrdselt nii kitarriste, kui ka elektriklaveri ja süntesaatorimängijaid, isegi pasunamängijaid, kes kasutavad elektroonikat. Jimi hendrix rääkis oma kitarrist kui armukesest. Ta sai joobumuse lihtsalt seda mängides. Kuid laval ta ka tagus, lõhkus ja põletas pille. See oli armastus ja vihkamine ühelajal. Selline oli tänase kitarrimängu üks tugisambaid.