Meritokraatia
| Poliitika artiklid teemal Valitsusvormid |
| Vormid |
|---|
|
| · redigeeri |
Meritokraatia ehk talentide valitsus on riigikord, kus valitsejate valimisel on aluseks võimed ja oskused ning rass ja rikkus ei määra sotsiaalset staatust. Tavaliselt eeldab selline valik võistemist. Meritokraatial on sarnasust sotsiaaldarvinismiga.
Mõistet "meritokraatia" kasutas esmakordselt halvustavas tähenduses Michael Young 1958 raamatus "Meritokraatia tõus", kus ta kirjeldas tulevikku, kus inimese sotsiaalse staatuse määrab kindlaks see, kui intelligentne ta on ja kui palju ta sinna juurde pingutab. Raamatus viis selline süsteem revolutsioonile, kus massid kukutavad eliidi, kes on muutunud ülbeks ega hooli rahvast.
Hoolimata sõna negatiivsest alatoonist, on palju inimesi, kes usuvad, et meritokraatlik süsteem on ühiskonna juhtimiseks hea variant. Nad väidavad, et siis on õiglus suurem ja et sellised ühiskonnad on võimekamad kui teistsugused ühiskonnad, kus sugu ja rass võivad otsuste tegemisel rolli mängida.
Meritokraatlik valitsus ja organisatsioon peab oluliseks haridust ja talente ning samuti kompetentsust. Praktikas on sotsiaalse mobiilsuse uuringud selgitanud, et vanemad, kasvatades oma lapsi ja lootes neile paremat tulevikku kui neil endal on, asetavad rõhu just haridusele ja teadmistele ning tihtipeale tasub see ka ära.
Meritokraatlikke põhimõtteid kasutatakse esindusdemokraatias, kui poliitiliste programmide koostamisel kasutatakse spetsialistide abi. Samuti on ametnikud, kes valitsuse programme ellu viivad, võetud tööle vastavalt haridusele ja teadmistele. Probleem meritokraatia puhul on nende kriteeriumide paikapanemine, mille järgi otsustada, milliseid teadmisi või oskusi mingite ülesannete täitmisel vaja läheb.
Praegu peetakse puhtaks meritokraatlikuks riigiks Singapuri. Sisuliselt on meritokraatlik ka Eesti omavalitsuse seadus, kus ametnikel on nõutav teatud haridustase.
Sajandeid oli meritokraatlik riik Hiina, kus kõigile riigiametnike kohtadele oli suur konkurss ja neile valiti ainult võimekaimad. On arvatud, et see võis pidurdada ühiskonna arengut võrreldes Euroopaga, sest kui kõik võimekad isikud kaasati riigi juhtimisse, ei jäänud neid enam leiutajateks, kes oleksid täiustanud riigis valitsevaid tehnoloogiaid, ega revolutsionäärideks, kes oleksid majandussüsteemi tõhustanud.
