Täht (astronoomia)
Täht on astronoomias ise valgust kiirgav plasmast koosnev taevakeha, mille kiirgusenergia pärineb tema sisemuses aset leidvast tuumasünteesist. Tähtede hulka arvatakse ka tuumasünteesi lõpetanud taevakehad (näiteks valged kääbused ja neutrontähed), mis kiirgavad jääksoojuse arvel.
Et tähed on meist väga kaugel, paistavad nad öötaevas säravate täpikestena, mis reeglina jäävad punktideks ka kõige suurema suurenduse korral. Maa atmosfääri mõju tõttu vilguvad. Erandiks on Päike, mis on ainsana Maale piisavalt lähedal, et paista meile kettana ning anda olulisel määral valgust (päikesevalgust).
Tavakeeles Päikest enamasti täheks ei nimetata, see-eest aga nimetatakse Päikesesüsteemi planeete ja isegi meteoore mõnikord tähtedeks (eriti vanapärases keeles). Sellest tulenevad astrofüüsika seisukohast ebakorrektsed väljendid kinnistäht, rändtäht (Päikesesüsteemi planeet) ja langev täht (Maa atmosfääri sisenenud ja hõõrdumise tõttu tugevalt hõõguv meteoor).
Maale lähim Päikesesüsteemi-väline täht on Proxima Centauri, mis asub Maast 39,9 triljoni kilomeetri ehk 39,9 Pm (petameetri) ehk 4,2 valgusaasta ehk 1,29 pc (parseki)) kaugusel. Seega asub Proxima Centauri meist 3,78×1013 kilomeetri kaugusel.
Teisi Maale lähemaid tähti vaata Maale lähemate tähtede loendist.
Astronoomide hinnangul on universumi meile tuntud osas vähemalt miljard triljonit tähte (sajal miljonil planeedil või tähel on samasugused tingimused nagu Maal).
Paljude tähtede vanus on miljard kuni 10 miljardit aastat. Mõnede tähtede vanus võib isegi ulatuda 13,7 miljardi aastani (universumi arvatav vanus)). (Vaata artikleid Suur Pauk ja täheevolutsioon.)
Tähtede mõõtmed varieeruvad väikestest, paarikümne kilomeetri suurustest neutrontähtedest (mis on tegelikult kustunud tähed) ülihiidudeni (ülimassiivsete tähtedeni) nagu Põhjanael ja Orioni tähtkujus asuv Betelgeuse, mille diameeter on ligi 1000 korda suurem kui Päikesel - umbes 1,6 miljardit kilomeetrit. Samas on viimaste tihedus Päikese omast palju väiksem. Üks massiivsemaid tähti on Eta Carinae, mille mass on Päikese massist umbes 100...150 korda suurem.
Teadusliku definitsiooni kohaselt on tähed isegraviteeruvate ja hüdrostaatilises tasakaalus olevad plasmakerad, mis toodavad ise energiat tuumasünteesiprotsessi abil.
Tähtede poolt toodetav energia kiirgab kosmosesse nii elektromagnetkiirgusena (peamiselt nähtava valgusena) kui ka neutriinode voona. Tähe näivat heledust mõõdetakse näiva tähesuurusega.
Stellaarastronoomia uurib tähti ja nende erinevate arengujärkudega kaasnevaid nähtusi.
Paljud tähed on gravitatsiooniliselt seotud teiste tähtedega, moodustades kaksiktähti või üldisemalt mitmiktähti. Kaksikute tähtkuju heledaim täht Castor on kuuiktäht. Castori süsteemi keskme moodustavad kaks kuumadest tähtedest koosnevat kaksiktähte, kaugemal tiirleb tihe jahedate kääbustähtede paar. Tähed tekivad reeglina gruppidena, mida nimetatakse täheparvedeks.
Tähed ei jaotu universumis ühtlaselt, vaid on tavaliselt grupeerunud galaktikatesse. Tüüpilises galaktikas on sadu miljardeid tähti.
