Rooma riik
| Vajab toimetamist |
Rooma riik ehk Vana-Rooma oli vanaaja riik, mis sai alguse Rooma linnast Itaalias Latiumis.
Sisukord |
[redigeeri] Territoorium
Roomlased vallutasid kõigepealt Itaalia ning seejärel enamiku teisi Vahemere-äärseid alasid.
Rooma riigi territoorium oli suurim Traianuse valitsemisajal (98–117), mil impeeriumi alla kuulusid peale Itaalia ja Vahemere saarte ka Britannia (Inglismaa), Gallia (Prantsusmaa, Belgia, Holland, Luksemburg, Šveits, osa Saksamaast), Hispaania, alad lõunapool Doonaud (Baieri, Austria, Ungari, Albaania, Bulgaaria, Serbia, Horvaatia, Sloveenia ), Daakia (Rumeenia), Makedoonia, Ahhaia (Kreeka), Väike-Aasia, Mesopotaamia ja Armeenia (Türgi, Iraan, osa Iraaki, Gruusia, Armeenia ja Aserbaidžaan), Süüria ja Juudamaa (osa Jordaaniast, Süüriast, Liibanonist ja Iisraelist) ja kogu Põhja-Aafrika rannik (Maroko, Alžeeria, Tuneesia, Liibüa ja Egiptus).
Alates 2. sajandist hakkas Rooma riigi territoorium naaberriikide ja -hõimude pealetungi tagajärjel pidevalt vähenema.
[redigeeri] Kuningate ajajärk
Lähemalt artiklis Kuningate ajajärk
Kuningate ajajärk (753–510 eKr) oli Rooma linnriigi kujunemise aeg.
Riigi eesotsas oli rahvakoosolekul valitud kuningas (rex). Pärimuse järgi valitsesid Roomat seitse kuningat, kellest ajaloolisteks saab pidada vaid kolme viimast etruski niinimetatud Tarquinuste dünastia kuningat.
Etruskide ülemvõimu ajal arenes riik jõudsalt; kuningavõim muutus päritavaks.
Vanemate nõukogusse (senatisse) kuulunud mõjukate perekondade peadest kujunes aja jooksul patriitside aristokraatia. Patriitsiperekondadest väljapoole jäi lihtrahvas (plebeid).
[redigeeri] Vabariigi ajajärk
Lähemalt artiklis Vabariigi ajajärk
Vabariigi ajajärk kestis aastast 510 eKr aastani 30 eKr või aastani 27 eKr.
Kuninga asemel sai võimukandjaks kaks valitavat Konsulit. Konsulid juhatasid sõjaväge. Reaalse ohu korral anti võim kuni kuueks kuuks diktaatorile.
Vabariigi varasemat ajajärku iseloomustas plebeide ja patriitside vaheline võitlus. Hortensiuse seadus (287 eKr) kaotas patriitsid ja plebeid kui omaette seisused. Kuid Rooma vabariik ei muutunud demokraatlikumaks, tekkis uus aristokraatia nobiliteet, kes hoidis reaalset poliitilist võimu enda käes.
[redigeeri] Itaalia alade allutamine
5. sajandil eKr sõdisid roomlased pidevalt naaberhõimude latiinide, etruskide, Sabiinide, eekvide ja volskidega.
Latiini sõjas (340–338 eKr) allutas Rooma endale kogu Latiumi. Samniidi sõdade (343-290 eKr) tagajärjel allutas Rooma Kesk-Itaalia. Pärast võitu Phyrrose üle allutati 270 eKr ka Lõuna-Itaalia. 265 eKr, Etruuria lõpliku allutamisega saavutas Rooma võimu kogu Itaalias (v.a Gallia cisalpina). Võidetud aladele rajati kolooniaid.
2. sajandi alguses eKr vallutati ka Gallia cisalpina ja Liguuria.
[redigeeri] Puunia sõjad
Puunia sõdades (264–146 eKr) purustati Kartaago, allutati Sitsiilia, Sardiinia, Korsika ja Hispaania rannik, mis muudeti Rooma provintsideks.
[redigeeri] Idaalade vallutamine
Illüüria sõdadega (215–168 eKr) alustas Rooma idapoolsete Vahemeremaade allutamist. Provintsiks muudeti Makedoonia, allutati Kreeka linnriigid.
[redigeeri] Impeeriumi sünd
Sõdade tulemusena rajati Rooma impeerium, maailmariik, mille tekkimisega kaasnesid suured ühiskondlikud ja majanduslikud muudatused. Muuhulgas toimus ka Itaalia linnastumine. Kuningate ajajärgust alates säilinud linnriiklik valitsemiskord ei sobinud enam provintside haldamiseks. Algas kodusõdade ajastu, mis lõppes vabariikliku korra kokkuvarisemisega. Riigi otsustavaks jõuks said väejuhid.
[redigeeri] Esimene keiser
60 eKr sõlmisid Caesar, Pompeius ja Crassius senativastase I triumviraadi; järgnenud kodusõjas võitis Caesar Pompeiuse senati väe ja kehtestas diktatuuri. Peale Caesari surma sai pärast võitlusi ainuvalitsejaks Octavianus; 27 eKr tunnistas tema võimu ka senat ja andis talle Augustuse tiitli.
[redigeeri] Varase keisririigi ajajärk
Niinimetatud printsipaadi ajajärk 30 või 27 eKr – 284 pKr.
Keisri käes oli vabariigiaegsete magistraatide (konsuli, tsensori, rahvatribuuni) ametivõim ning sõjaväeline võim (impeerium). Vormiliselt oli kõrgeim võim senatil, kuid tegelikult kontrollis sedagi keiser. Peale Augustuse surma tugevnes senati opositsioon; selle mahasurumiseks rakendasid Juliuste–Claudiuste dünastia keisrid terrorit. Puhkesid ülestõusud Pannoonias, Traakias, Gallias, Britannias ja Palestiinas. Peale Nero kukutamist tuli võimule Flaviuste dünastia.
Provintside majandus edenes jõudsalt. Alates 1. sajandi lõpust hakkas Itaalia neile oma juhtpositsiooni kaotama. 3. sajandil elas Rooma riik üle sügava kriisi; algas linnade langus, kaubalis-rahalised suhted nõrgenesid, põllumajanduses sai valitsevaks latifundium. Impeeriumis hakkas levima kristlus, mille tõkestamiseks hakati kristlasi taga kiusama.
Severuste dünastiale järgnes nn sõdurkeisrite ajajärk. Kodusõjaga kaasnesid barbarite sissetungid ning mitmete provintside lahkulöömine. Aurelianusel õnnestus riigi ühtsus taastada.
[redigeeri] Hilise keisririigi ajajärk
Niinimetatud dominaadi ajajärk 284–476 aasta.
Valitsevaks usuks sai ristiusk.
Impeeriumi kriis süvenes. Puhkes kolooniate, talupoegade ja orjade ülestõuse. Suure mõju omandasid riigi teenistuses olevad germaani sõjapealikud (Stilicho, Odoaker).
[redigeeri] Impeeriumi jagunemine
Et kriis idapoolseid alasid vähem puudutas, tegi Constantinus pealinnaks Konstantinoopoli. Peale Constantinust valitsesidki riigi ida- ja lääneosa tavaliselt eri keisrid: lääneosa keisri residents oli Mediolanum (Milano) või Ravenna.
Pärast Theodosius I surma (395) jagunes impeerium lõplikult Ida-Rooma riigiks ja Lääne-Rooma riigiks. Ida-Rooma riik (Bütsants) püsis kuni 1453. aastani; Lääne-Rooma riik varises kokku Suure rahvasterändamise tagajärjel.
[redigeeri] Vaata ka
- Rooma tsensorite loend
- Vana-Rooma keisrite loend
- Vana-Rooma kuningate loend
- Vana-Rooma konsulite loend
[redigeeri] Välislingid
