Rahvusvaheline Valuutafond

Rahvusvaheline Valuutafond (Inglise keeles International Monetary Fund, lühend IMF) loodi 1944. aastal Bretton Woods'is Ameerika Ühendriikides. Sestpeale on Valuutafond tegelenud rahvusvahelise rahasüsteemi stabiilsuse tagamisega.

Kuni 1970ndate aastateni oli esiplaanil rahvusvahelise kullastandardi säilitamine. Praegu on Valuutafondi prioriteetideks jätkusuutlik ja stabiilne majanduskasv ning finantskriiside ärahoidmine. Valuutafondil on kokku 184 liikmesriiki, Eesti on liikmesriik alates 1992. aastast.

Rahvusvahelise Valuutafondi peamiste tegevusvaldkondadeks on majanduspoliitika seire, finantsabi ja tehniline abi:

IMF-i seiretegevuse eesmärgiks on julgustada riike rakendama sellist majanduspoliitikat ja institutsionaalseid reforme, mis toetaksid jätkusuutlikku ja tasakaalustatud maailmamajanduse arengut.
Rahvusvahelise valuutafondi finantsabi kasutatakse aitamaks riiki ajutiste maksebilansiprobleemide ilmnemisel, et vältida likviidsuskriisi ning selle võimalikku negatiivset mõju majanduskasvule ja teistele riikidele.
Riigivõimude oskusteabe tugevdamiseks majanduspoliitika planeerimise ja rakendamise osas pakub tehnilist abi.

[redigeeri] Eesti osalus Rahvusvahelises Valuutafondis

IMF kõrgemas otsustusorganis aktsionäride nõukogus esindavad Eestit Eesti Panga president ja tema asendusliikmena Rahandusministeeriumi kantsler.

IMF regulaarses tegevuses osaleb Eesti Põhja- ja Baltimaade valijaskonna kaudu. Sellesse valijaskonda kuuluvad lisaks Eestile veel Island, Leedu, Läti, Norra, Rootsi, Soome ja Taani. Eesti riigi majanduspoliitilisi seisukohti IMF juhatuses esindab nimetatud kaheksa riigi poolt määratud direktor. 2004-2005 on valijaskonna riikide 'eesistuja' Norra, mis senise töökorralduse järgi tähendab nii direktori ametikohta direktorite nõukogus kui ka peakoordinaatori rolli valijaskonna ühisseisukohtade formuleerimisel. Valijaskonna direktori kontoris Washingtonis on ametis ka asedirektor ja nõunikud kelle läbi on Washingtonis esindatud kõik valijaskonna riigid.

IMF liikmesriigina on Eesti Fondiga kuuel korral taasiseseisvumisjärgsete majandusreformide läbiviimise toetamiseks sõlminud tugilaenulepingu, alates 1995. aastast ei ole laenu tegelikult kasutatud. Laenulepingu sõlmimise eelselt koostati sel puhul iga kord Vabariigi Valitsuse ja Eesti Panga konkreetne majandusprogramm, kus formuleeriti programmiperioodi põhieesmärgid ning nende saavutamiseks vajalikud vahendid. IMF-iga sõlmitud laenulepingutega kaasnenud valitsuse ja Eesti Panga majandusprogrammides on kõige konkreetsemalt olnud formuleeritud taasiseseisvunud Eesti majanduspoliitilised suunad ja vahendid seatavate eesmärkide saavutamiseks.