Majanduspoliitika

Majanduspoliitika on majanduse mõjutamine poliitiliste abinõudega, seega lõppkokkuvõttes riigi poolt.

Majanduspoliitika on üks osa ühiskonnapoliitikast ja hõlmab kahesuguseid abinõusid:

1)võib olla tegemist abinõudega välis-, sise-, kaitse-, tervishoiu-, kultuuri-, õiguspoliitikas jne, millel otsest majanduslikku mõju alati ei olegi;

2) majanduslik mõju võib-olla otsene.

Majanduspoliitika võib olla suunatud:

1) territooriumile;

2) rahvamajanduse osale, näiteks ühele sektorile või sektori alljaotusele;

3) ressursside liigile;

4) infrastruktuurilistele funktsioonidele.

Majanduspoliitika jaguneb:

1) Korrapoliitika

2) Struktuuripoliitika

3) Protsessipoliitika

Korrapoliitika on suunatud raamtingimustele, milles majandussubjektid oma otsused teevad. Protsessipoliitikat iseloomustab see, et riik kas osaleb ise turul või muudab otseselt endogeenseid muutujaid.

Majanduspoliitika kandjad võib põhimõtteliselt liigitada:

1) Otsustusinstitutsioonid

2) Mõjuinstitutsioonid

Majanduspoliitika kandjate vastastikuseid suhteid iseloomustavad nende omavahelised sidemed ja koostöö, mis rajanevad:

• kontrollil;
• sõltumatusel;
• koordineerimisel.

Makromajanduspoliitilised eesmärgid on laialdaselt aksepteeritud kogu maailmas. Nendeks on:

1) elustandardi kasv;

2) täistööhõive tööealise elenikkonna hulgas;

3) stabiilsed hinnad;

4) madal inflatsioon.

Majanduspoliitika vahendid on liigitatud vastavalt riikliku sekkumise määrale valitsuse käitumise erinevate stiilide puhul põhimõtteliselt järgnevalt:

1) Kõrvalehoidev;

2) Apelleeriv;

3) Tasakaalustav;

4) Illustreeriv;

5) Stimuleeriv;

6) Otsustav;

7) Osalev;

8) Ettekirjutav;

9) Direktiivselt planeeriv.

Majanduspoliitika valdkonnad on:

• struktuuripoliitika,
• konkurentsipoliitika,
• rahapoliitika ja
• fiskaalpoliitika.