Paul von Hindenburg
Paul Ludwig Hans Anton von Beneckendorff und von Hindenburg (2. oktoober 1847 – 2. august 1934) oli Saksamaa sõjaväelane (feldmarssal aastast 1914) ja riigitegelane, president aastatel 1925–1934.
Hindenburg sündis Posenis (tänapäeva Poznańis) Preisi aadliku pojana ning astus juba teismelisena sõjaväekooli. 1866 osales ta võidukas Königgrätzi lahingus ning sõdis ka Saksa keisririigi rajamiseks peetud Preisi-Prantsuse sõjas 1870–1871. 1903 sai ta kindrali aukraadi ning läks 1911 erru.
1914, kui puhkes Esimene maailmasõda, kutsuti Hindenburg teenistusse tagasi ning määrati koos Erich Ludendorffiga Idarinnet juhtima. Üheskoos võitsidki nad Tannenbergi lahingu ning kindlustasid Venemaa pealetungi peatamise. Novembris 1914 määrati Hindenburg Idarinde juhatajaks ning ta sai feldmarssali aukraadi. 1914–1916 saavutati tema juhtimisel olulisi võite. Ta sai Saksamaal populaarseks ning sellele aitas kaasa riigipropaganda, mis vajas edukuse ja preisiliku militarismi sümbolit.
1916 määrati Hindenburg Saksamaa Peastaabi ülemaks ning ta alustas taas koostööd Ludendorffiga. Kuid 1918, kui oli selge, et Saksamaa on sõja kaotanud, puhkesid Ludendorffi ja Hindenburgi vahel erimeelsused. Ludendorff soovitas esialgu relvarahu, siis aga otsustas end sellega mitte siduda ning astus tagasi. Hindenburg otsustas aga postile edasi jääda ning püüda võimalikult häid alistumistingimusi välja kaubelda. Ta saavutas keiser Wilhelm II troonist loobumise ning jäi Peastaabi juhiks kuni sõja lõpuni. Siis läks ta uuesti erru ning plaanis avalikust elust täielikult tagasi tõmbuda.
Kuid 1925. aastal toimunud presidendivalimistel polnud ühtegi tugevat kandidaati ning lõpuks plaaniti ametisse seada kompromisskandidaat Wilhelm Marx. Too ei sobinud aga konservatiividele ning need hakkasid Hindenburgi keelitama, et ta oma kandidatuuri üles seaks. Lõpuks Hindenburg nõustuski ning võitis sõltumatu kandidaadina valimised.
Hindenburg oli küll monarhist, kuid presidendina ei teinud ta midagi, et valmistuda monarhia taastamiseks Saksamaal, jäädes sõjaväelaslikult truuks oma vandele Weimari vabariigi ees.
1932 sundisid Hindenbrugi lähikondlased, eriti poeg Oskar von Hindenburg, teda uuesti presidendiks kandideerima, kuna ta oli ainus kandidaat, kes võinuks võita Adolf Hitlerit. Vana ja haige Hindenburg pidigi sellega nõustuma ning valiti uuesti presidendiks. Talle ei meeldinud Hitler, kuid 1933. aasta alguses oli Saksa parteipoliitika tupikusse jooksnud ning Hindenburgil ei jäänud muud üle kui Hitler kantsleriks määrata. Ta lootis, et valitsuse mõõdukad jõud tasakaalustavad natsionaalsotsialiste, kuid Hitler oskas neist juba mõne kuu möödudes lahti saada.
1934. aastal Hindenburg suri ning vastavalt põhiseadusele sai presidendi kohusetäitjaks kantsler Hitler. Ta korraldas kohe rahvahääletuse, millega 90% häältega kinnitati kantsleri ja riigipea kohtade ühendamine.
Hindenburg maeti Tannenbergi memoriaali, kuid Teise maailmasõja lõpus viidi ta säilmed Lääne-Saksamaale, et need ei langeks nõukogude sõdurite saagiks. Seal maeti ta ümber Püha Katariina kirikusse Marburgis Lahni ääres.
