Kristjan Palusalu
| Vajab toimetamist |
 |
||
| Kuld | 1936 | vabamaadluse raskekaal |
| Kuld | 1936 | kreeka-rooma maadluse raskekaal |
Kristjan Palusalu (aastani 1935 Kristjan Trossmann; 10. märts 1908 – 17. juuli 1987) oli eesti maadleja, olümpiavõitja Berliinis 1936 nii kreeka-rooma kui ka vabamaadluse raskekaalus, Euroopa meister 1937 kreeka-rooma maadluse raskekaalus, 12-kordne Eesti meister. Ainsana maailmas on ta võitnud olümpiamängud mõlemas maadlusviisis.
Sportlaskarjääri algul oli Palusalu 184 cm pikk ja 100 kilo raske (jalanumber 47); olümpiavõitude aegu kaalus ta 114-115 kilo. Ta esindas spordiklubi Tallinna “Sport”.
Sisukord |
[redigeeri] Lapsepõlv
Kristjan sündis Läänemaal Saulepi vallas Varemurru külas Looritsa talus (praegu Pärnumaa, Varbla vald, Rädi küla; alles on vaid talukoht) Jüri ja Liiso Trossmanni kaheksanda lapsena. Tal oli neli vanemat venda ja kolm õde.
16-aastaselt polnud Kristjanil külas enam vägikaikaveos vastast. Ta oleks heameelega treeninud ja võistelnud, aga polnud õpetajaid ega vastaseid. Ta harjutas üksi võimlemist, tõstmist ja kergejõustikku, eriti jooksu, vahel kõndis 15 kilomeetrit Varblasse või 30 kilomeetrit Vatlasse, et teistega rammu katsuda.
[redigeeri] 1929
Aprillis võeti Kristjan sõjaväe ajateenistusse Tallinna lähedal asuvasse Suurupi merekindlusesse. 24. novembril võitis ta Tallinna garnisoni maadlusvõistlustel A-klassis esikoha. Peagi alustas ta treener Anton Ohaka ergutusel üks-kaks korda nädalas treeninguid Tallinna klubis “Sport” ning osales esimestel võistlustel. Detsembris Eesti meistrivõistlustel vabamaadluses kaotas ta Olaf Luigale ja Otto Viikbergile (Viikmäe).
[redigeeri] 1930
Veebruaris Eesti meistrivõistlustel kreeka-rooma maadluses kaotas ta taas Luigale ja Viikbergile.
Oktoobris lõppes poolteist aastat väldanud sõduriaeg. Pärast kodutalus veedetud kuud asus ta elama Tallinnasse, astus klubi "Sport" liikmeks ja leidis tööd klubi liuvälja hooldajana. (Peagi siirdus Kristjan tööle raualattu "Venn. Popov ja Poeg".)
Novembris Eesti meistrivõistlustel vabamaadluses kaotas ta jälle Luigale ja Viikmäele, kuid võitis Arnold Luhaäärt ja Aleksander Kõllot ning teenis esimese medali: pronksi.
[redigeeri] 1931
Märtsis Eesti meistrivõistlustel kreeka-rooma maadluses võitis Trossmann Kõllo, Luiga ja Eduard Männiku, kuid sai Arnold Luhaäärelt seljakaotuse ning jäi kolmandaks. Selgus, et see oli kokkuleppekaotus, et Luhaäär tuleks Eesti meistriks ja sõidaks EM-ile Prahasse. Karistuseks saadeti sinna hoopis Viikmäe, kes tuli neljandaks. See oli eelviimane kaotus, mille hilisem Palusalu eestlaselt sai.
Eesti võitis oktoobris Riias Läti 5:2. Trossmann alistas Alberts Zvejnieksi.
Trossmann tuli Eesti meistriks vabamaadluses.
Eesti viigistas novembris Tallinnas Soomega 14:14. Voldemar Väli ja Ago Neo kõrval tõsteti esile Trossmanni, kes seljatas 4. minutil Väinö Laitise ja kaotas 1:2 39-aastasele kahekordsele maailmameistrile ja kahekordsele olümpiahõbedale Edil Rosenqvistile.
[redigeeri] 1932
Trossmann tuli Eesti meistriks mõlemas maadlusviisis.
Rootsi–Saksa–Ungari–Eesti maavõistlusel Stockholmis kaotas Trossmann olümpiapronksidele, ungarlasele Rajmund Badóle ja sakslasele Georg Gehringile ning kolmekordsele olümpiavõitjale rootslasele Carl Westergrenile. Viimaseks jäi ka Eesti.
See oli üks põhjus, miks Eesti Los Angelese olümpiamängudelt üldiselt kõrvale jäi. Osvald Käpp siiski maadles.
Maavõistlusele Lätiga Tallinnas pandi raskekaalus välja Eduard Männik, kes aga kaotas Alberts Zvejnieksile. Eesti siiski võitis 5:2.
[redigeeri] 1933
Trossmann tuli Eesti meistriks mõlemas maadlusviisis.
Maavõistlusel Riias seljatas Trossmann Zvejnieksi. Eesti võitis 6:1.
Euroopa meistrivõistlustel Helsingis oli neli maadlejat. I Kurt Hornfischer, II Arvo Niemelä, III Carl Westergren. Esimesena medalita jäänud Trossmann sai kaks aastat nooremalt Hornfischerilt seljakaotuse ja Westergrenilt punktikaotuse. Albert Kusnets kergekeskkaalus ja Olaf Luiga poolraskekaalus said pronksi.
I Turaani turniirile Budapesti saadeti Viikmäe. Eesti jäi Soome (18) ja Ungari (13) järel viimaseks (11).
[redigeeri] 1934
II Turaani turniiri Helsingis 18. ja 19. märtsil võitis Soome (21) Eesti (12) ja Ungari (9) ees. Soome võitis kõigis kaaludes. Trossmann tunnistati Eesti parimaks, kuigi kaotas 0:3 Arvo Niemeläle.
Eesti meistrivõistlustel kreeka-rooma maadluses kaotas Trossmann Nikolai Karklinile, kes Eesti meistriks tuli.
Need kaks kaotust jäidki talle Eestis viimasteks. Kristjan Palusalu ei kaotanud kodustel võistlustel enam kordagi.
Euroopa meistrivõistlustele kreeka-rooma maadluses Rooma raskekaallast ei saadetud (Hornfischer võitis Rudolf Svenssoni (Rootsi) ja Alberts Zvejnieksi ees). Ago Neo sai hõbeda.
Eesti võitis Tallinnas Läti 5:2.
[redigeeri] 1935
Nimede eestistamise kampaania käigus muutis Trossmann oma nime Palusaluks.
Palusalu tuli Eesti meistriks mõlemas maadlusviisis.
Euroopa meistrivõistlustele kreeka-rooma maadluses Kopenhaagenisse raskekaallast ei saadetud (Hornfischer võitis kolmandat korda järjest Hjalmar Nyströmi (Soome) ja Alberts Zvejnieksi ees). Ago Neo sai pronksi.
Euroopa meistrivõistlustele vabamaadluses Brüsselisse raskekaallast ei saadetud. Võitis Karl Hegglin (Šveits) Hornfischeri ja Nils Åkerlindhi ees.
Eesti võitis Riias Läti 5:2.
III Turaani turniiri 15.–17. novembril Tallinnas võitis Eesti (18 punkti) Soome (14) ja Ungari (10) ees. Oma kaalu võitsid Voldemar Väli, Edgar Puusepp, Ago Neo, Olaf Luiga ja Kristjan Palusalu. Kärbeskaallane Evald Sikk tuli teiseks ja sulgkaallane Harald Miss kolmandaks. Palusalu võitis 2:1 Nyströmi.
[redigeeri] Berliini olümpiamängud
Berliini olümpiamängudel pandi Kristjan Palusalu ja Ago Neo välja mõlemas maadlusviisis. Esialgne plaan oli lasta meestel paar matši vabamaadluses teha ja siis loobuda, et kreeka-rooma stiilis paremini esineda. Kumbki mees ei tahtnud aga katkestamisest kuuldagi ja mõlemad tõid Eestile kaks medalit.
Vabamaadluse raskekaalus oli 11 maadlejat. Esimeses ringis seljatas Palusalu Josef Klapuchi (aega kulus 10.50). Vastase seljatasid ka Hjalmar Nyström ja Nils Åkerlindh.
Teises ringis seljatas Palusalu Robert Herlandi (Prantsusmaa; 6.45) ja tõusis liidriks. Üks miinus oli Åkerlindhil, kes 2:1 võitis Nyströmi, ja Werner Bürkil (Šveits). Georg Gehring seljatas Mehmet Çobani (Türgi) 3 minutiga.
Kolmandas ringis võitis Palusalu Çobani 3:0, kuigi õiglasem tulemus olnuks 2:1. Åkerlindh sai seljavõidu, Nyström oli vaba.
Neljandas ringis seljatas Palusalu Bürki (6.15). Åkerlindh sai Klapuchilt vaieldava seljakaotuse, Rootsi protesti ei rahuldatud ja Åkerlindh loobus protesti märgiks. Nyström seljatas Herlandi.
Esikohakohtumises võitis Palusalu Nyströmi 3:0. Partermaadluses tegi ta mitu võtet ja sai vastase peaaegu selili, püstimaadlus möödus täiesti võrdselt. Seda kulda ei oodanud keegi.
I Palusalu, II Klapuch, III Nyström, IV Åkerlindh, V Herland, VI Bürki.
Üks päev puhkust ja algas kreeka-rooma maadluse turniir. Osales 110 maadlejat 23 maalt. 7 maad olid esindatud täisarvulise võistkonnaga (7 meest), Eesti 6-ga (sulgkaallane puudus).
Raskekaalus oli 12 meest, neist vabamaadlusturniiril olid lisaks Palusalule osalenud Klapuch, Çoban ja Nyström. Puhanud mees oli aga Kurt Hornfischer, juba 17-aastaselt Moskva spartakiaadi võitnu, 1931 töölisolümpiamängude võitja, kolmekordne Euroopa meister. Keegi polnud teda võitnud.
Esimeses ringis jäi Çoban alla Aleardo Donatile (Itaalia; 1:2). Teised favoriidid võitsid seljaga, kõige rohkem kulus aega (8.49) Palusalul Eduard Schölli (Austria) võitmiseks, kes oli “aukartustäratavalt suur, kuid ülemääraselt lihav”. John Nyman (Rootsi) seljatas Zoltán Kondorossy (Rumeenia).
Teises ringis Nyman ja Palusalu vahetasid: esimene seljatas Schölli, teine Kondorossy (10.46). Nemad kahekesi jätkasid ainsatena puhaste paberitega. Hornfischer ei saanud Klapuchit selili (3:0). Ühe miinusega oli ka Nyström, kes võitis Donati.
Kolmandas ringis läksid liidrid Palusalu ja Nyman vastamisi. Rootslasel polnud küll tiitleid, ent oli silmnähtavalt tugev ja osav. Algpüstimaadlus tunnistati viigiliseks, kuid parteris sai Palusalu vastase poolnelsonisse. Rootslane punnis vastu ega läinud selili. Alles päris matši lõpul lendas rootslane õlgadele, kuid ühe õlaga väljapoole matti. Siiski 3:0 eestlasele. See oli tähtis võit, sest rohkem Nyman ei kaotanudki. Hornfischer ei saanud selili ka Alberts Zvejnieksi (3:0). Klapuch aga hilines Donati vastu matile ja itaallasele loeti seljavõit, tšehh langes välja. Çoban võitis 2:1 Nyströmi. Palusalu 1, Hornfischer 2, Çoban ja Nyman 3, Donati ja Nyström 4 punkti.
Pärast matši piirasid saksa ajakirjanikud Palusalu ümber ja tahtsid pildistada. Kuna Palusalu oli higine, ei tahtnud ta minna, kuid treeneri Nikolai Kursmani soovitusel siiski läks. Teda pildistati oma veerand tundi, aga ilm oli külm ja järgmisel päeval tal küünarnukid valutasid, mistõttu ta pidi neid matšide vaheajal soojendama.
Neljandas ringis keeras Hornfischer minutiga selili Donati ja Nyman Nyströmi (15.47). Ainult Palusalu pidi Çobaniga täisaja rassima, enne kui 3:0 võidu sai. Kolm medalisti olid selgunud, medalid veel omavahel jagamata. Hornfischerile loositi vastu Palusalu.
Palusalul oli selja taga 9 matši ja 113 minutit maadlust, Hornfischeril 4 matši ja 44 minutit. Ning veel midagi. Võitmatus. Puupüsti täis Deutschlandhalle. Reklaamimöll. Ja seal auloožis istus füürer isiklikult. Juba oli raskekaalu tõstmise võitnud Josef Manger, jättes kolmandaks Arnold Luhaääre, kohe pidi Hornfischer veel kord tõestama aaria rassi üleolekut.
Muidugi teadsid seda ka kohtunikud. Ja Hornfischergi uskus, et enam-vähem tasavägise maadluse korral kuulutatakse võitjaks tema. Sellepärast ta ei riskinud, vaid oli võrdlemisi passiivne. Algpüstimaadlus tunnistati võrdseks. Ka partermaadluses ei sündinud midagi kummagi kasuks. («Parteris olime teineteise vastu viisakad,» ütles Palusalu.)
Palusalu kümnes matš oli lõppemas. Aga käed olid juba soojaks maadeldud ja valu kadunud. Ta haaras Hornfischeril ümbert, surus ta enda vastu, heitis – ja sakslane oli sillas! Saal vakatas ja seda selgemini oli kuulda, kuidas eestlased karjusid: «Hurra, hurra! Palusalu, murra!» Kolm minutit murdis Palusalu vastast, siis sai too pea matilt välja ja seega püsti, kuid Palusalu virutas ta kohe matile tagasi. Ja siis oligi lõpp. Ei olnud kohtunikel pikka mõtlemist, 3:0 Palusalule. Vihane füürer lahkus kiirustades.
I Palusalu, II Nyman, III Hornfischer, IV Çoban, V Nyström, VI Donati.
Meeskondlikult võitis Rootsi 20, 2. Soome 11, 3. Ungari 10, 4. Eesti 10, 5. Saksamaa 10, 6. USA 9, 7. Türgi 4, 8. Tšehhoslovakkia 4, 9. Prantsusmaa 3, 10. Läti 2, 11. Kanada 1. Ungari võitis 3 kulda, Eesti 2, Saksamaa 0.
Kristjan Palusalu on maailmas ainus, kes samadel olümpiamängudel võitnud nii kreeka-rooma kui ka vabamaadluse raskekaalus.
Olümplaste tagasitulek (rongiga Valga kaudu) kujunes triumfisõiduks läbi Eesti. Tallinnas Balti jaamas ja austamistseremoonial Kadrioru staadionil tunglesid tohutud rahvamassid.
President Konstantin Päts kinkis Palusalule talu Harjumaal Pillapalus.
[redigeeri] 1936
Samal aastal korraldas Tallinna “Sport” turniiri, kus osalesid Palusalu, Viikmäe, Kõllo ja Karklin, lisaks Zvejnieks ja Hornfischer. Lihtne on arvata, mis sakslase siia tõi, raske arvata, mis teda ees ootas. Karklin heitis ta eestvööga silda, heitis teistki korda ja võitis! Palusalu võitis samuti pikapeale Hornfischeri, võitis ka Karklini ja turniiri.
Palusalu tuli Eesti meistriks mõlemas maadlusviisis.
[redigeeri] 1937
Palusalu tuli Eesti meistriks nii kreeka-rooma maadluses (6. ja 7. märtsil Viljandis Johannes Kotka ees) kui ka vabamaadluses (8. jaanuaril 1938 Tartus).
17. ja 18. märtsil Tallinnas võitis Eesti A-koondis Soome A 5:2 ja Eesti B Soome B 4:3. Palusalu võitis Nyströmi 3:0, Eesti B-s seljatas Kotkas Edvard Järvise (12.02). Eesti A-s võitsid veel Voldemar Väli, Edgar Puusepp, Voldemar Mägi ja Ago Neo.
Eesti võitis 3. oktoobril Riias Läti 4:3. Võitsid Väli, Puusepp, Neo ja Palusalu.
[redigeeri] Euroopa meistrivõistlused
1937. aasta Euroopa meistrivõistlustel Pariisis Palusalu külmetas ning oli kerges palavikus. Seetõttu ta sai esimestes ringides ainult punktivõidud Georg Gehringi (3:0) ja ungarlase Gyula Bóbise üle (2:1). Ka loosiga tal ei vedanud: ta ei jäänud loosiga ainsaski ringis vabaks, ent Josef Klapuch ja John Nyman koguni kaks korda!
Kolmandas ja neljandas ringis sai Palusalu seljavõidud Léon Charlier’ (Belgia) ja Robert Herlandi üle. Nyman seljatas neljandas ringis Klapuchi ning juhtis 0 punktiga, Palusalul oli 2 ja Klapuchil 4 punkti.
Viiendas ringis võitis Palusalu Nymani 3:0, kuid see ei tähendanud veel suuremat: Klapuchi võit viimases matšis andnuks kulla rootslasele ja Palusalule pronksi. Meistriks tulekuks oli vaja Klapuch selili panna.
Kogu algpüstimaadluse ja parteris peal olles Klapuch juhtis. Alles siis, kui Klapuch parterisse pandi, võttis Palusalu viimase jõu kokku ning tasapisi keeras Klapuchi selili.
I Palusalu, II Nyman, III Klapuch.
Ago Neo sai hõbeda, Voldemar Väli pronksi. Riikide arvestuses oli I Rootsi 13, II Soome 9 (3 kulda), III Saksamaa 9 (1 kuld), IV Eesti 6, V Tšehhoslovakkia 4, VI Holland 1.
[redigeeri] 1938
Aasta algul juhtus õnnetus. Palusalu heitis Voldemar Roolaant, katsus raskemana talle mitte peale kukkuda ja sealjuures tuli Palusalu õlg liigesest välja. Kui sama vigastus kordus maavõistlusel Soomega, tähendas see Palusalu karjääri lõppu.
Palusalu tuli märtsi alguses Tallinnas Eesti meistriks kreeka-rooma maadluses Kotka ja Karklini ees.
14. märtsil kaotas Eesti A Helsingis Soome A-le 2:5 (võitsid Roolaan ja Palusalu, kaotasid Juhan Looaru, Evald Sumil, Väli, Puusepp ja Neo) ning Eesti B Soome B-le samuti 2:5 (Kotkas võitis Nyströmi). Palusalu vastane oli Arvo Niemelä, kes tundis Palusalu vastu aukartust ning algpüstimaadlus kulges Palusalu juhtimisel. Parteris läks aga vigastatud õlg uuesti paigast. See tõmmati kohe paigale ning Palusalu viis tahtejõu varal matši võiduka lõpuni (3:0).
Palusalu asemel pandi Eesti koondisse Euroopa meistrivõistlusteks Tallinnas Johannes Kotkas, kes tuligi Euroopa meistriks.
[redigeeri] Edaspidi
1941. aastal Palusalu mobiliseeriti Punaarmeesse nagu enamik eesti raskejõustiklastest. Ta saadeti Kotlasesse. Samal sügisel põgenes ta üle rindejoone Soome ja oli selletõttu lühikest aega pärast sõda vangilaagris.
Palusalu töötas treeneri ja ehitustöölisena. Pärast sõda võistles ta veel paar korda, näiteks 1948 Eesti spordiühingutevahelisel turniiril “Spartaki” eest.
Alates 1962, mil Martin Kleini medalivõidust Stockholmis möödus 50 aastat, peeti Tarvastus Martin Kleini mälestusvõistlusi, mille alaline peakohtunik oli Kristjan Palusalu.
1966 sai Palusalu vabariikliku kategooria maadluskohtunikuks.
Alates 1988 korraldatakse Tallinnas temanimelisi rahvusvahelisi maadlusvõistlusi.
[redigeeri] Vaata ka:
- Maadlus 1936. aasta suveolümpiamängudel
