Knut Hamsun

Knut Hamsun (4. august 1859 – 19. veebruar 1952) oli norra romaani- ja näitekirjanik.

Sisukord

1 Elulugu
2 Teosed
- 2.1 Romaanid
- 2.2 Näidendid

[redigeeri] Elulugu

Knut Hamsun (kodanikunimi Knud Pedersen) sündis Kesk-Norras Lomis vaeses peres Peder ja Tora Peterseni neljanda pojana. Üles kasvas ta Põhja-Norras Hamarøys, saamata peaaegu mingisugust haridust. Oma esimese teose kirjutas Hamsun pseudonüümi Knut Pedersen Hamsund all kaheksateistaastasena. 1878. aastal kolis Hamsun Kristianiasse (praegune Oslo), kus ta elas mõnda aega vaesuses, kirjanduslik edu jäi tulemata. Aastail 1882–1888 käis ta USAs ja töötas seal juhutöölisena.

Läbimurre kirjanduses tuli aastal 1890 romaaniga "Nälg". Hamsunist sai kiiresti tunnustatud kirjanik. Ta abiellus Bergljot Gopfertiniga, mis inspireeris teda kirjutama ainsat helgeloomulist teost "Victoria". Aastal 1906 Hamsun lahutas ning abiellus 1909 näitlejanna Marie Anderseniga. Aastal 1911 lahkus Hamsun Oslost ja kolis maale elama.

Aastal 1917 ilmus kirjaniku kuulsaim teos "Maa õnnistus", mille eest Hamsun pälvis 1920. aastal Nobeli auhinna.

Kahe maailmasõja vahel elas Hamsun eraklikku elu. Teises maailmasõjas toetas Hamsun Saksamaad ja Vidkun Quislingi valitsust. Põhjuse selleks leidis ta pärast Esimest maailmasõda Norras valitsenud liigses Suurbritannia ja Prantsusmaa soosimises ja ta oli ka kursis NSV Liidu kuritegudega. Aastal 1943 kohtus Hamsun Adolf Hitleri ja Joseph Goebbelsiga. Pärast seda saatis ta viimasele oma Nobeli auhinna medali. Adolf Hitleri surma puhul avaldas ta ajalehes "Aftenposten" artikli, kus oli muuhulgas öeldud: "Ta oli sõjamees, inimkonna eestvõitleja ja kõikide rahvaste õiguste evangeeliumi kuulutaja. Ta oli üks suurimaid reformaatoreid, ja tema ajalooliseks saatuseks kujunes tegutseda kõige ennekuulmatuma julmuse ajastul, julmuse, mis ta viimaks hukutas. Sellisena peaks lihtne lääneeurooplane nägema Adolf Hitlerit, ja meie, tema lähedased poolehoidjad, langetame nüüd pea tema surma puhul."

Pärast sõda oli Hamsun mõne kuu vangis. Temalt mõisteti välja 325 000 krooni Nasjonal Samlingisse kuulumise eest, kuid vabastati muudest süüdistustest, sest psühhiaatrid diagnoosisid tal vaimsete võimete püsiva kahjustuse. Aastal 1945 viidi ta Oslo psühhiaatriakliinikusse ning sealt Landviki vanadekodusse. Nii tema kuulumises Nasjonal Samlingisse kui ka vaimsete võimete languses on pärastpoole kaheldud.