Keeleteadus

Keeleteadus ehk lingvistika on teadus, mis tegeleb inimkeele teadusliku uurimise ja analüüsiga. Mõnikord kasutatakse ka mõistet keeleteadused, mille all mõeldakse kõiki keelt lingvistilisest küljest uurivaid teadusharusid (näiteks foneetika, semantika, jne.).

Keeleteadlane või lingvist on inimene, kes tegeleb keeleteadusega.

Sisukord 1 Ajalugu 2 Harud 2.1 Keele põhitasandeid uurivad 2.2 Muud 3 Keeled 4 Keeleteaduslikud väljaanded: 5 Vaata ka

[redigeeri] Ajalugu

Keeleteaduse alged tekkisid Vana-Indias.

Vana-Kreekas tunti juba sõnaliike ja käändeid.

Keskaja Lääne-Euroopas tegeldi peamiselt ladina, araabia ja heebrea keelega.

Laialdasem huvi maailma keelte vastu tärkas 17. ja 18. sajandil.

Iseseisvaks teaduseks arenes keeleteadus alles 19. sajandil, kui keelte ajalugu hakati selgitama sugulaskeelte võrdlemise alusel. Tekkis võrdlev-ajalooline keeleteadus. Selle rajajate seas olid taani keeleteadlane Rasmus Kristian Rask ning sakslased Franz Bopp ja Jacob Grimm.

[redigeeri] Harud

[redigeeri] Keele põhitasandeid uurivad

• Foneetika
• Fonoloogia
• Morfoloogia
• Süntaks
• Semantika
• Pragmaatika

[redigeeri] Muud

• Dialektoloogia
• Geolingvistika
• Keeletehnoloogia
• Kognitiivne lingvistika
• Onomastika
• Sotsiolingvistika
• Tüpoloogiline keeleteadus
• Üldkeeleteadus

[redigeeri] Keeled

• Maailma keelte loend
• Maailma keelkonnad
• Tehiskeelte loend

[redigeeri] Keeleteaduslikud väljaanded:

• Emakeele Seltsi aastaraamat
• Keel ja Kirjandus
• Oma Keel

[redigeeri] Vaata ka

• Keeleteaduse mõisteid
• Keeleteadlaste loend
• Filoloogia
• Semiootika