Semiootika
Semiootika on teadus märkidest ja märgisüsteemidest.
Sellesarnases tähenduses kasutas seda sõna esimest korda John Locke oma teoses "An essay concerning human understanding" (1690), ent juba palju varem oli tuntud meditsiinisemiootika kui teadus haiguste sümptomitest.
Semiootika rajaja on Charles Sanders Peirce (1839–1914).
Ferdinand de Saussure (1857–1913) kavandas teaduse nimega "märgiõpetus" (semioloogia).
Charles Morris (1901–1979) esitas oma semiootikateooria raamatus "Foundations of the Theory of Signs".
Umberto Eco on teinud semiootika laiemalt tuntuks. Tema semiootikateooria on esitatud raamatus "A Theory of Semiotics".
Rahvusvaheliselt tuntud semiootik Juri Lotman tegutses Tartu Ülikoolis, kes on üks kultuurisemiootika rajajaid. Tartu-Moskva koolkonna kultuurisemiootika traditsiooni kannab Tartus ilmuv ajakiri Sign Systems Studies, mis asutati (kui Trudy po znakovym sistemam – Semeiotike) aastal 1964.
Thomas Sebeoki juhtimisel kujunes semiootika rahvusvaheliseks keskuseks Indiana ülikool USAs. Samas antakse välja ajakirja Semiotica.
Märgisüsteemid on omased kõigele elusale. Biosemiootika üks rajajaid on Jakob von Uexküll (1864-1944).
[redigeeri] Vaata ka
- Semiootika mõisteid
- Semiootikute loend
- Hermeneutika
- Keeleteadus
- Keelefilosoofia
- Strukturalism
- Semantika
- Pragmaatika
- Loogika
- Küberneetika
[redigeeri] Kirjandus
- John Deely. "Semiootika alused." Rööptekst inglise ja eesti keeles. (Tartu Ülikooli Kirjastus 2005) ISBN 9949110866
- Paul Cobley, Litza Jansz. "Juhatus semiootikasse." (Tallinn: Koge 2002) ISBN 9985849248
