Külm sõda

See artikkel vajab toimetamist

Külm sõda (inglise Cold War, vene Холодная война) Laiemas tähenduses peetakse külmaks sõjaks mistahes poliitilist sõda. Kitsamas tähenduses mõistetakse Külma sõja all konkreetset ajaloolist sündmust, milleks oli Ida—Lääne poliitiline, ideoloogiline ja majanduslik konflikt Teise maailmasõja järgsel rahuperioodil.

[redigeeri] Mõiste ajalooline ja tähenduslik taust

Külmas sõjas järgitakse reeglina Vana-Hiina strateegias formuleeritud põhimõtet: parimaks mooduseks on vallutada oma vastane ilma võitluseta. Rahvusvaheliste mõõtmeteni on külm sõda tavaliselt paisunud niisugustes piirkondades, kus põrkub mitu tsivilisatsiooni ja rivaalitseb mitu vastandlikku, ülemvõimu taotlevat religiooni ja/või kultuuri, sõjajõudu omavaheliste vastuolude lahendamiseks aga ühelgi poolel ei piisa. Kõige tuntumad näited on olnud Ibeeria poolsaar hiliskeskajal Hispaania impeeriumi tekke eel ja Palestiina XX sajandil, enne Iisraeli riigi loomist.

Külm sõda läks terminina laiemalt käibele Walter Lippmanni kommentaaridest New York Herald Tribune'is 1946. aastal ja neid koondava raamatu "Cold War" ilmumisega järgmisel aastal.

Ametlikuks poliitikaks muutus see sama nime all USA-s aastast 1947 president Harry Trumani valitsemisajal ja kestis vahelduvate tõusude ja pingelõdvendustega president Ronald Reagani teise valitsemisajani.

Ida hemisfääris rakendati külma sõda sisuliselt, kuid mõistet ennast kasutamata, kõigepealt Lenini (Vladimir Uljanovi) ehk nn Kominterni doktriini kujul, mis tähendas klassivõitluse kandmist üle töörahvariigi välissuhteisse. Kommunistlikud valitsejad maskeerisid oma Külma sõja poliitikat rahuvõitluse sildiga.

[redigeeri] Ida—Lääne Külma sõja algus

Kuhjuvad pinged Moskva ja tema äsjaste lääneliitlaste vahel kujunesid NSV Liidu otseseks vastuseisuks Ameerika Ühendriikidega veebruaris 1946, kui Stalin (Jossif Džugašvili) teatas aja nõudest valmistuda uueks sõjaks Lääne imperialismiga, vaatamata rahu hiljutisele saabumisele ja II maailmasõjas lääneliitlastega väljakujunenud sõjalisele liidule.

Kuna lääneliitlased olid maailmasõja kestel saanud võimaluse sovetliku totalitarismi tundmaõppimiseks, siis aitas see kogemus luua Kremli poliitilisele pealetungile sobivaid vastumeetmeid, rakendada majanduslik-sotsiaalseid kaitsemeetmeid kõigis läänedemokraatlikes ühiskondades ning kindlustada oma sillapäid üle kogu vaba maailma.

Oluliseks tõukejõuks oli seejuures sõjaline oht. Aastail 1945-1947 kahanes USA sõjaväe koososeis 12 miljonilt 1,4 miljonile mehele. Midagi taolist ei toimunud Nõukogude Liidus. Ameerika Ühendriigid lootsid kommunismi pealetungi-ähvardustele vastu seista tuumarelvastuse eelisarendamisega, kuid pärast USA tuumamonopoli kadumist 1949, sundis see Külma sõja mõlemaid pooli kurnavale võidurelvastumisele.

[redigeeri] Vaenupoolte erinevad tõlgendused

Kommunistlike kommentaatorite väitel oli Külm sõda see aeg, mil lääneriigid võtsid omaks teooria, mis nõudis tugevatele positsioonidele asumist ning kommunismi kukutamist.

Samal ajal püüdsid Külma sõja metoodika ja ideoloogia kujundajad Läänes kaitsta end Moskva eest lihtsalt, rakendades kõiki neidsamu võtteid, mida viimane ise mõlemal pool raudset eesriiet juba ammu rakendas: propagandat, sõjalist heidutust ning poliitilist ja majanduslikku toetust oma liitlastele.

Moskva raadio paljudes keeltes Läände suunatud välissaadetele anti veebruaris 1947 vastus Ameerika Hääle venekeelsete saadete alustamisega. Komparteide kihutustööle ja rahvamajanduse mahajäämusele sõjast kurnatud Euroopas vastas USA juunis 1947 Euroopa Taastamise Programmiga (Marshalli plaan).