Jupiter (planeet)
Jupiter on Päikesesüsteemi planeet, mis asub Päikesest umbes 5 korda kaugemal kui Maa, tema mass ületab Maa massi 314 korda ja kõigi teiste planeetide kogumassi umbes 3 korda. Päikese massist on Jupiteri mass ligikaudu 1000 korda väiksem.
Jupiteril nagu kõigil hiidplaneetidel puudub tahke pind. Teleskoobis on näha heledad ja tumedad pilvevööndid, mis tiirlevad ümber planeedi eri kiirusega. Diferentsiaalne pöörlemine on hiidplaneetidele ja tähtedele tüüpiline - Jupiteri ekvaatori lähedased piirkondade pöörlemisperiood on umbes 5 minutit lühem kui pooluste lähedal, vastavalt 9 tundi ja 50.5 minutit ning 9 tundi ja 55.7 minutit. Jupiteri 1000 km paksune atmosfäär koosneb peamiselt vesinikust (70%) ja heeliumist (27%) (protsendid massi järgi), vähe leidub metaani, ammoniaaki, etaani, atsetüleeni, fosfiini ja veeauru. Atmosfääri all on 24 000 km paksune kiht, milles gaas läheb sujuvalt üle vedelaks molekulaarseks vesinikuks, ja 46 000 km paksune nn. metallilise vesiniku tsoon. Maa-taolise tiheda (oletatavasti kivimitest koosneva) tuuma raadius on umbes 4000 km. Kõrge rõhu tõttu on temperatuur Jupiteri keskmes ligikaudu 20 000 °C ning planeet kiirgab 1,9 korda rohkem soojust kui ta Päikeselt saab; pilvedes on temperatuur -140 °C. Jupiteri sisemuse täpne ehitus ning keemiline koostis ei ole tänapäeval veel selge, selgust peavad tooma tulevikus planeedi juurde saadetavad kosmoseaparaadid.
Jupiteri atmosfääris äratab tähelepanu Suur Punane Laik, mida on vaadeldud kolm sajandit. Laik on suhteliselt püsiv keeriseline moodustis, mille läbimõõt on paar korda suurem Maa läbimõõdust. Kosmoseaparaatide abil tehtud värvifotodelt on avastatud ka mitu väikest punast laiku ning keeriseid, mis kaunistavad Jupiteri erakordselt värvikat pidevas liikumises olevat atmosfääri. Ööpoolkeralt on saadud virmaliste ja 1000 km pikkuste välgunoolte pilte. Esimest korda külastas Jupiteri 1973. aastal planeetidevaheline kosmoseaparaat Pioneer 10, millele järgnes varsti Pioneer 11. Hiljem on Päikesesüsteemi suurimat planeeti külastanud Voyager 1 ja Voyager 2 ning Ulysses. Kosmoseaparaat Galileo tiirles 8 aastat ümber Jupiteri ning pakkus senini kõige täpsemat infot nii Jupiterist kui selle suurematest kaaslastesst.
Magnetväli on Jupiteril 20 korda tugevam kui Maal. Planeedi võimsad kiirgusvööndid küünivad pinnast 8 miljoni km kauguseni. Tugevatel magnetväljadel on oma roll Galileo kuude, eriti Io - vulkanismi energia, keskkonna kujundamisel.
Jupiteril on 2006. aasta sügiseks teada 63 kuud. Neli suuremat – Io, Europa, Ganymedese ja Kallisto – avastas Galileo Galilei 1610, neid võib näha tavalise prismabinokliga. Nad tiirlevad täpselt planeedi ekvaatori tasandis ringjoonelistel orbiitidel. Ülejäänud kuud on korrapäratu kujuga kaljurahnud, nende orbiidid on Jupiteri ekvaatori tasandi suhtes tugevasti kaldu ja erinevad ringjoonest. Need on juhuslikult Jupiteri külgetõmbejõu mõjupiirkonda sattunud asteroidid, mida leitakse tulevikus suure tõenäosusega veelgi. Planeetide kuude seas on ainulaadne Io, millel peale atmosfääri on avastatud 7 tegevvulkaani, laava valgumist pinnale ja Maa geisreid meenutavaid purskeid. Ekvaatori kohal ümbritseb Jupiteri Maalt nähtamatu rõngas, mille raadius on umbes 55 000 km, tihedama osa laius 6400 km ja paksus 1 km.
[redigeeri] Välislingid
| Päikesesüsteem | |
|---|---|
 |
|
| Planeedid: | Merkuur | Veenus | Maa | Marss | Jupiter | Saturn | Uraan | Neptuun |
| Kääbusplaneedid: | Ceres | Pluuto | Eris |
| Muud: | Päike | Kuu | Asteroidid | Komeedid | Kuiperi vöö | Öpiku-Oorti pilv |
| Vaata ka: | Taevakehad | Päikesesüsteemi objektide loend | Astronoomia mõisteid |
