Laava

Basaltne laavafontään.

Laava on vedelas olekus kivimid, mis on vulkaanipurske tagajärjel maapinnale jõudnud.

Maa sisemuses olevat sulakivimeist koosnevat massi nimetatakse magmaks. Kui magma jõuab maapinnani, siis nimetatakse teda laavaks. Laavaks võidakse nimetatakse nii vedelat kui ka tardunud maapinnani jõudnud magmat.

Mööda maapinda vedelikuna voolav või voolanud tardunud laava on laavavool.

Vedel laava, mis täidab negatiivset pinnavormi, on laavajärv.

Vedel basaltne laavajuga, mis vertikaalselt vulkaanilõõrist üles paiskub, on laavafontään. Laavafontäänid võivad tõusta mitmesaja meetri kõrgusele.

Laava on reeglina mitteplahvatusliku ehk efusiivse vulkaanipurske tulemus. Plahvatusliku purske käigus magma fragmenteerub ning ladestub maapinnale tefra ehk vulkaanilise settena.

Tardumata laava sisaldab peale vedela osa ka gaase ja tahkeid osi. Tardumata laava temperatuur on reeglina 700...1200°C.

Tardunud laavast moodustuvad mitmesugused tardkivimid, näiteks basalt, andesiit, datsiit jne.

[redigeeri] Viskoossus

Pahoehoe edasitungiv keel.

Vulkaani plahvatuslikkuse määravad peamiselt ära temas sisalduvad gaasimullid, mille esinemine ja käitumine omakorda sõltub magma koostisest. Kui magma sisaldab suhteliselt vähe räni ehk on aluseline, siis moodustub peamiselt laava. Kui aga magma sisaldab rohkelt räni, siis moodustuvad tefra, püroklastilised kivimid, pimss, rüoliit jne. Põhjus on selles, et ränirikas magma on viskoossem ning takistab gaaside väljapääsu magmast. Magmast eralduvad gaasid põhjustavad omakorda plahvatuslike vulkaanipursete tekke ning sellest tuleneva magma fragmenteerumise ning vesikulariseerumise. Väiksema viskoossusega aluselise basaltse magma korral pääsevad gaasid hõlpsamini magmast välja ning tulemuseks on vedela voolava laavavoolu tekkimine. Magma viskoossust mõjutavad peale ränisisalduse ka temperatuur (mida kõrgem, seda vedelam), vedela komponendi osatähtsus (kristallid laavas halvendavad tema voolavust) ning lenduvate ühendite (vesi, süsinikdioksiid) sisaldus. Lenduvad ühendid vähendavad laava polümeriseeritust ning teevad ta vedelamaks, kuid seda niikaua kuni nad püsivad laavas. Eraldi gaasilise faasina nad suurendavad laava viskoossust ning takistavad seega voolavust.

[redigeeri] Temperatuur

Kõrgeimad mõõdetud laava temperatuurid on enamvähem kooskõlas temperatuuriga, mil sama koostisega laava hakkab kristalliseeruma. Siiski on laava temperatuur enamasti madalam, sest ümbritsev keskkond (pinnas, vesi, atmosfäär) on palju madalama temperatuuriga ning jahutavad laavat kiiresti. Näiteks basaltse laava temperatuur võiks olla 1250°C, kuid enamasti jääb ta allapoole 1100°C. Kõrgema ränisisaldusega rüoliitsed, datsiitsed jne laavad on basaltsest laavast madalama temperatuuriga.

[redigeeri] Tekke- ning voolamiskiirus

Tekkiva laava kogus sõltub vulkaanipurske võimsusest, kestusest ning laava koostisest. Võimsaimad laavavoolud, mille teket inimene on kirjeldanud, on seotud 1783. aasta Laki vulkaani purskega Islandil. Laki on lõhevulkaan ning tookord avatud lõhe pikkuseks oli 25 km ja väljapaiskunud laava koguseks ligikaudu 12 km³.

Ulatuslikud basaltsed laavavoolud on palju tavalisemad happelisematest laavavooludest. See ei tähenda, et happelise magmaga vulkaanipursked poleks võimsad, pigem vastupidi, just happelise magma korral kipub pursketegevus olema lühemaajalisem, kuid see-eest väga võimas. Happelise magma korral tekivad tihti nn pliinia-tüüpi pursked (Plinius noorema järgi, kes seda tüüpi purset kirjas Tacitusele esimesena kirjeldas). Sellised pursked on omased peamiselt subduktsioonivööndite vulkanismile. Vedelamad basaltsed laavavoolud tekivad aga kuuma täpi või ookeani keskahelikuga seotud tektoonilises situatsioonis.

Basaltne laavavool võib äärmuslikul juhul liikuda väga kiiresti, rohkem kui 15 m/s. Kui ränirikas laava üldse voolab, siis palju aeglasemalt, näiteks 50 meetrit päevas. Reeglina on siiski ükskõik missuguse laava liikumiskiirus piisavalt väike, et inimene jõuaks tema teelt ilma probleemideta põgeneda.

[redigeeri] Laava struktuur

Tardunud aa-laava.

Laavavoolu omadused määrab ära peamiselt tema viskoossus. Basaltse koostisega laavavoolud on piisavalt vedelad, et voolata kaugele eemale vulkaanilõõrist ning moodustada õhukesi laavakatteid. Happelisema koostisega viskoosne laava kipub aga moodustama pigem laavakupleid kui laavavoole. Laavavoolu korral on nad paksud ning suhteliselt lühikesed.

Basaltset laavat, mille pealispind on sile või vorpidesse lükatud, nimetaatakse pahoehoeks või köislaavaks. Kui laava pealispind on purunenud, siis nimetatakse vastavat laavavoolu aa-laavaks. Mõlemad terminid on pärit Hawaii saarelt. Konarliku pinnaga laava võib sisaldada ka suuremaid plokke, sellist laavavoolu nimetataksegi plokk-laavaks.

Kui laava purskub vette või liustiku alla, siis jahtub ta kiiresti, mistõttu võib laavavoolu pealispind olla klaasjas. Tüüpiline veealuse purske basaltne laavatüüp on padilaava, mis moodustub peamiselt ookeani keskahelikes ning katab suurt osa ookeani põhjast.

Peamiselt basaltse laava korral võivad esineda laavatunnelid, mis kujutavad endast torusid, kus laavavoolu jahtunud pinna all liikus vedel laava. Kui laavat enam ei lisandu, siis võibki laavatunnel osaliselt tühjaks jääda. Selliseid tunneleid esineb näiteks Hawaii saarel. Ka pahoehoe pinna all võib olla tühemikke, mis võivad tardunud laavavoolul kõndija jala all murduda ning kokku vajuda.

Laavavoolu jahtudes võivad tekkida tulpjad eraldised, mida tuntakse sammasbasaldina. Tuntud näiteks on Giant's Causeway Põhja-Iirimaal, kuid sarnaseid näiteid on paljudes teisteski kohtades. Tegemist on jahtumise tõttu kokkutõmmanud ning pragunenud laavaga.

Maa geoloogilises ajaloos on esinenud episoode, kus teatud piirkonnas on maapinnale voolanud tohutud kogused peamiselt basaltset laavat, mille käigus on moodustunud suured magmaprovintsid. Sellised laavavoolud moodustavad hiiglaslike mõõtmetega basaltplatoosid, mida nimetatakse ka trapikateteks. Selliste basaltplatoode mahud ületavad tihti 100 000 km³ (võrdluseks Laki vulkaanipurske käigus jõudis maapinnani "kõigest" 12 km³ laavat). Tuntuim selline platoo on Dekkani basaltplatoo, mille kogumaht on umbes miljon kuupkilomeetrit. Platoo moodustus geoloogilises ajas võrdlemisi lühikese aja, mõne miljoni aasta jooksul. Selliste platoode teke pidi kindlasti tugevalt mõjutama Maa atmosfääri koostist ning kliimat ning basaltplatoode moodustumist ongi hakatud seostama massiliste väljasuremissündmustega Maa ajaloos, sest nad kipuvad olema samaaegsed.