Georg Lurich
| See artikkel vajab toimetamist |
Georg Lurich (22. aprill (vana kalendri järgi 10. aprill) 1876 Väike-Maarja – 22. jaanuar 1920 Venemaa, Armavir) oli üks kolmest kõige kuulsamast eesti elukutselisest maadlejast Georg Hackenschmidti ja Aleksander Abergi kõrval.
Ta oli 177 cm pikk ning oma parimas vormis 90 kg raske; parema käe biitseps 37–41 cm, rind 120–128 cm, reis 61 ja säär 40 cm.
Sisukord |
[redigeeri] Saavutused
Kui mitu korda ta maailmameistriks tuli, ei ole teada. Kuna puudus korraldav ja koordineeriv rahvusvaheline organisatsioon, siis kuulutati maailmameistrivõistlusteks iga suur rahvusvaheline tšempionaat.
Kuna tõstespordi maailmarekorditeks loeti tollal ka vastupidavus- ja vigurtõsteid, siis pole ime, et Lurichi püstitas ligi 40 maailmarekordit. Tema tulemusi:
- surumine parema käega 96 kg 1 kord ja mõlema käega 85 kg 24 korda,
- rebimine parema käega 78 kg 1 kord ja 70 kg 12 korda;
- tõukamine parema käega 121 kg 1 kord, 100 kg 6 korda, 90 kg 10 korda ja 81,5 kg 15 korda;
- tõukamine vasaku käega 109 kg ja mõlema käega 165 kg.
- rebinud parema käega üles 50-kilose sangpommi ja hoides seda pea kohal, rebis vasakuga üles veel samasuguse raskuse;
- tõuganud parema käega üles 112-kilose kangi, lükkas selle siis pea kohal ühelt käelt teisele;
- tõmbas parema käe biitsepsi jõul maast aeglaselt rinnale 70-kilose sangpommi;
- tõukas kahe käega üles 140-kilose kangi ja võttis selle siis paremale käele;
- tõukas kahe käega üles 128 kg, võttis selle siis pea kohal paremale käele ja, küünitanud maast vasaku käega veel 37-kilose sangpommi, surus selle tõstekangi kõrvale, seega kokku 165 kg;
- selili surumine kahe käega 164 kg;
- selili tõukamine kahe käega (keskkehaga hoogu andes) 201 kg;
- tõukas selili kahe käega 150 kg, võttis selle siis paremale käele ja ja surus vasaku käega selle kõrvale veel 36-kilose sangpommi, kokku seega 186 kg;
- tõukas selili 187 kg ja võttis selle siis paremale käele;
- selili surus jalgadega 167 kg 25 korda, 164,5 kg 30 korda ja 115 kg 100 korda;
- hoides 50-kiloseid sangpomme pea kohal, tegi sügavküki ja tõusis püsti;
- laskus pikali ja tõusis taas, hoides kogu aeg ülessirutatud paremas käes 85-kilost kangi.
Kuulus oli Lurichi sild, mida ta suutis teha ka tavalisel toolil. Korduvalt laskis ta sillas olles oma rinnale istuda neljal raskel mehel.
[redigeeri] Lapsepõlv
Georg Lurichi vanemad olid pärit Läänemaalt Vigala kihelkonnast Velise vallast. Täpsemalt Sillaotsa Talumuuseumi andmeil Keskküla Küüra talust. Nad kolisid Väike-Maarjasse, kus tema isa hakkas kaupmeheks.
Lurichi enda mälestuste järgi suutnud ta 7-aastaselt tõsta kahe käega 2 puuda (33 kg) ja 10-aastaselt ühe käega 82 kg. Liigagaruses pingutas ta aga üle, külmetas ja haigestus kopsupõletikku, mis oli tollal eluohtlik haigus. Seetõttu, kui ta Tallinna Peetri reaalkooli õppima asus, vabastati ta nõrkuse tõttu võimlemistundidest.
Mõte elukutseliseks atleediks hakata tuli talle pähe nähtavasti Tallinnas välismaiste jõumeeste esinemisi nähes. Ta hakkas harjutama hantlite, tõstepommide ja muude raskustega. 15-aastaselt olevat ta kihlveo peale surunud mõlema käega 2-naelaseid hantleid 4000 korda järjest. Koolivaheajal olevat ta maksnud tugevamatele maapoistele selle eest, et need temaga maadleksid. Peatselt hakkas ta käima raskejõustikuklubis “Linda” aidas Maneeži tänavas.
[redigeeri] 1895
Lurich sõitis Peterburi, kus ta doktor Władysław Krajewski raskejõustikukabinetis püstitas maailmarekordeid ja võitis kõiki maadluses. Ta hakkas esinema koos Gustav Boesbergiga ning nii jõunumbrites kui ka maadluses oli neil suur menu. Kumbki ei kaotanud etenduste käigus kordagi. Ühtlasi täiendas ta end teise poola maadleja Władysław Pytlasiński juures, kes oli Krajewski kõrval kõige silmapaistvam maadlusõpetaja kogu Venemaal. Teda hakkas soosima vürst Lvov ning Lurichi elu- ja treeningutingimused paranesid tunduvalt.
[redigeeri] 1896
Suvel sai Lurichist spordiprofessionaal, elukutseline atleet ehk rahvakeeli jõumees.
Septembris maadles Lurich Georg Hackenschmidtiga. See jäigi nende ainsaks kohtumiseks. Esimesel päeval jäi maadlus viiki, teisel võitis Lurich 17 minutiga. Hackenschmidt oli siis veel algaja. Edaspidi vältisid nad teineteisega maadlemist ega osalenud iialgi samal turniiril.
[redigeeri] 1897
Lurich esines peamiselt Peterburis ja Tallinnas. Maadluses polnud tal Venemaal enam vastast pärast seda, kui ta oli võitnud oma õpetaja Pytlasinski.
Tõstmises püstitas ta palju Venemaa ja maailmarekordeid. Näiteks sooritas ta 9. mail ühe päeva jooksul järgmised tõsted:
- parema käega rebimine ilma allaisteta 65,5 kg,
- paremaga tõukamine 112,5 kg 1 kord, 104,25 kg 2 korda ja 100 kg 3 korda,
- kahe käega selili tõukamine 156 kg, mille võttis paremale käele,
- kahe käega selili tõukamine 164 kg 1 kord, 160,75 kg 2 korda ja 133,75 kg 8 korda;
- püsti kahe käega tõukas 115 kg, võttis selle siis paremasse kätte ning, küünitanud vasaku käega maast veel 39-kilose sangpommi, surus sellegi üles, kokku seega 154 kg;
- hoides paremas käes pea kohal 82-kilost sangpommi, laskus pikali ja tõusis püsti, raskus kogu aeg ülessirutatud käes;
- maas istudes võttis selja tagant kinni 82-kilosest sangpommist ja tõusis püsti.
- Samuti suutis Lurich sel ajal tõugata 70 kg 20 korda järjest.
Suvel sooritas ta turnee Lõuna-Venemaal. Üks tema jõunumbreid oli tõsta oma turjal üles hobune koos ratsanikuga. Maadluses võitis ta hulgaliselt nii kohalikke kui üle Venemaa tuntud rammumehi, sealhulgas korduvalt ka Ivan Poddubnõid.
[redigeeri] 1899
Üle aasta esines Lurich enneolematu eduga kogu Eesti- ja Liivimaal. Tema esinemiskavad olid mitmekesised: raskuste tõstmine ja nendega žongleerimine, maadlus kohalike rammumeestega ning nende endi vaheliste võistluste korraldamine. Võisteldi nii tõstetes kui ka maadluses, samuti vägikaika- ja sõrmeveos. Lurich lubas igaühele, kes teda ära võidab, 200 rubla. Seda ei tulnud välja maksta. Igas linnas andis ta kõige tugevamale kohalikule võistlejale hõbeauraha. Ajaleht “Valgus” kirjutas tema esinemise kohta Viljandis: «Imestama peab härra Lurichi kassiosavust määratu raskete pommide pildumises, mida ta jalgade vahelt läbi visates ja ennast imeliku kiirusega ümber pöördes enne jälle kinni püüab kui pomm maha langeda saaks. Kõigi pealtvaatajate nägudelt võis ehmatust lugeda, kui Lurich enesel silmad kinni laskis siduda ja siis koledate raudpommidega nagu kummipallidega aruta osavusega mängis, vahel neid kõrgesse õhku visates ja siis sealt oma palja rinna ning turja peale kukkuda lastes. Seda hiiglamängu nähes ei tahtnud mõned mehed hästi uskuda, et need pommid rauast on, ja läksivad näitepõranda peale, et neid oma käega järele katsuda. Aga kuidas ehmatasivad mehed ja nende suud vajusivad ammuli, kui nad neid pommisid kahe käega vaevalt jalga poolteist jõudsivad üles kergitada.» Rahvas nimetas teda vaimustunult nii Kaleviks kui Kalevipojaks.
Elukutselisi maadlejaid oli Eestis enne küllaga esinenud, ent just Lurichi ringsõit tekitas Eestis üldise raskejõustikuharrastuse laine, millesarnast varem ei olnud. Lurichi mõjul asutati hulgaliselt spordiseltse. Lurich oli peaaegu kõigi 1880-ndail sündinud Eesti vägimeeste innustaja ja paljudele ka õpetaja. Raskejõustiku tõi Eestisse Gustav Boesberg, kuid kellelgi pole õnnestunud raskejõustikku Eestis sedavõrd tõhusalt propageerida kui Georg Lurichil.
[redigeeri] 1900
Sügisel 1899 sõitis Lurich Lääne-Euroopasse. Turnee kestis poolteist aastat ja kujunes täielikuks triumfiks. Ta püstitas tõstmises maailmarekordeid ja oli maadluses võitmatu. Maailmarekordiks kuulutati ka tema “maadlussimultaan” Magdeburgis, kus ta 38 minutiga seljatas 18 linna ja ümbruskonna maadlejat. Lurichit nimetati maailma tugevaimaks meheks, 20. sajandi Simsoniks ja, kuna Eestimaa oli tollal vaid Venemaa kubermang, siis ka võitmatuks venelaseks.
[redigeeri] 1901
Lurich tuli Hamburgis elukutseliste maailmameistriks. Auhind oli 2000 marka.
Suvel saabus ta kodumaale. Alates augustis ja oktoobris Riias toimunud tšempionaatidest võistles ta koos oma õpilase Aleksander Abergiga, kes sellega elukutseliseks hakkas.
[redigeeri] 1902
Lurich jagas rahvusvahelisel võistlusel Prahas esikohta Heinrich Eberlega, juunis-juulis võitis Vilniuses.
Oktoobris-novembris toimus Riias maadlustšempionaat, mida oma koosseisu poolest võib pidada maailmameistrivõistlusteks. Lurich võitis üle tunni kestnud finaalmatšis Eberle. Kolmas oli Nikola Petrov (Bulgaaria).
[redigeeri] 1903
Lurichil ja Abergil ei lubatud osaleda Moskvas korraldatud maadlustšempionaadil, sest korraldajad tahtsid tagada võidu Ivan Poddubnõile. Lurichi artiklid selle juhtumi kohta äratasid ajakirjanduses (sealhulgas välismaal) tähelepanu ja tekitasid poleemikat.
1903. aasta paiku asutas Lurich oma maadlustrupi, milles pakkus tööd eeskätt eestlastele. Maadlejaid valis ta välja ise ja maksis suhteliselt hästi. Kuulsaimad tema trupist olid Aleksander Aberg, Oskar Kaplur, Jaan Neeser, Gustav Vahar ja Karl Veimann.
Samuti korraldas Lurich maadlusturniire, sageli variisikuid kasutades. 1907 süüdistati teda koguni selles, et ta iga päev šifreeritud telegrammide abil määrab ära enda organiseeritud võistluste kõik järgmisel päeval maadlevad paarid ja nende tulemused. Lurich kuulutas need väited laimuks ja väitis, et ükski tõsine maadleja ei nõustu ühegi kokkuleppekaotusega. See mõjutaks mitte ainult selle turniiri tulemusi, vaid mõjuks ka tulevaste turniiride honoraridele, kokkuleppematšide avalikuks tulek kahjustaks aga sportlase mainet.
[redigeeri] 1904
Amandus Adamsoni skulptuur Lurichist “Champion” võitis 1904. aasta suveolümpiamängudel St. Louisis esimese koha.
[redigeeri] 1907
Noored elukutselised raskejõustiklased Paul Ingermann, Jaan Jaago, August Ploom, Johannes Tigane ja teised, kes ei tohtinud treenida amatööride klubis Tartu “Aberg”, asutasid oma klubi Tartu “Lurich”. Klubisse kuulus umbes 40 meest (enamik küll amatöörid) ja see tegutses maailmasõjani, mil enamik selle liikmeid mobiliseeriti.
[redigeeri] 1909
Kaukaasias esines Lurich efektse jõunumbriga: kaks hobust ei suutnud lahti vedada tema käsi, mida ta rinnal koos hoidis. Buhhaara emiir, kes seda pealt vaatas, käskis seepeale tuua oma kaks kõige tugevamat kaamelit. Ka need ei saanud Lurichist jagu. Auhinnaks sai Lurich võidetud kaamelid, kes kahjuks Eesti kliimat halvasti talusid ja järgmisel aastal surid.
[redigeeri] 1910
20. novembril (ukj.) esines Lurich Tallinnas karskusseltsis “Valvaja” 620 inimesele kõnega karskusliikumise tähtsusest. Reklaamiks laskis ta Ed. Berggrüni raamatukaupluse aknale oma auhindu välja panna: kuldvöö, kullast ja hõbedast medalid ja märgid jms., kokku sadakond eset. Need aga varastati ära. See vargus tekitas suurt kõmu muuhulgas järgnenud protsessi tõttu. Lurich süüdistas Tallinna politseimeistrit Tsitserošinit varguse organiseerimises kättemaksuks selle eest, et ta polnud nõustunud kaotama vene publiku lemmikule Viktor Solovjovile. Tsitserošin süüdistas Lurichit teotamises. Protsess kestis kaks aastat ja Lurich mõisteti tagaselja 10 päevaks vangi. Lurich kaebas otsuse edasi kuni kõrgeimate instantsideni, kuid tulemusteta: tsaaririigi senat kinnitas otsuse sügisel 1912.
[redigeeri] 1911 ja 1912
Lurich võitis tšempionaadid Brüsselis ja Gentis, oli Varssavis tšehhi Pospešili järel teine ja võitis Hamburgis.
[redigeeri] Ameerikas
Lurich sõitis novembris 1913 Ameerikasse ja proovis läbi lüüa ameerika vabamaadluses. Seda ta suutiski, kuigi tippude tippu enam ei küündinud (ta oli juba 37-aastane). Ta võitis kõiki peale maailmameistri ameeriklase Frank Gotchi, kellele 1. aprillil 1914 kaotas. Pärast seda maadles ta vahelduva eduga. Tema sädelevat, efektset maadlust küll tõsteti esile ja kiideti, ent üldiselt jäi ta Abergi varju, kes noorema ja kehaehituselt massiivsemana kohanes paremini ameerika vabamaadluse robustse maneeriga.
Lurichi organisaatoritalent lõi sealgi välja. 8. novembrist 1915 kuni 29. jaanuarini 1916 (84 päeva) toimusid New Yorgis kreeka-rooma maadluse maailmameistrivõistlused, mis olid kõigi aegade pikimad ja osavõturohkeimad. Peeti 454 matši, neist 128 küll vabamaadluses. Turniiri organiseeris Samuel Rachman, kuid väidetavalt oli Rachman variisik ning tegelik turniiri korraldaja oli Lurich. Aberg maadles kõigiga ainult kreeka-rooma stiilis ja võitis kõiki. Samuel Rachmani varjus korraldas Lurich teisigi turniire.
Lurichi käsi oli küllap selleski mängus, et Aberg esines aeg-ajalt rahvusvärvides, vahel kirjaga “Est(h)onia” rinnal, ning et teda ajakirjanduses sageli mitte venelaseks, vaid eestlaseks nimetati.
[redigeeri] 1917
Märtsis lahkusid Lurich ja Aberg USA-st. Nad sõitsid üle Vaikse ookeani Jaapani ja Hiina kaudu Venemaale. Suvel võistlesid nad juba Petrogradis, sügisel olid taas Eestis.
[redigeeri] 1918
Viimane turniir, kus nad Tallinnas osalesid, jäi Saksa vägede lähenedes pooleli. Lurich ja Aberg lahkusid Petrogradi.
Suure rahvusvahelise turniiri Petrogradis võitis Aberg. Lurich sai auhinna parima maadlustehnika eest ning võitis samas korraldatud kehailu võistluse.
[redigeeri] 1920
Kodusõja keerises sattusid Lurich ja Aberg Armaviri linna Põhja-Kaukaasias, kus Lurich 22. jaanuaril 43-aastaselt tüüfusesse suri. Paar nädalat hiljem järgnes talle tema õpilane, võistluskaaslane ja sõber Aleksander Aberg. Nad maeti ühte hauda.
[redigeeri] Isiksus
Georg Lurich oli täiskarsklane ega suitsetanud. Korduvalt esines ta avalikkuse ees kõnedega tervislike eluviiside, eriti spordi kasulikkusest ja alkoholi hävitavast toimest inimesele. Ta saavutas populaarsuse nii kõnemehe kui ka ajakirjanikuna.
«Minule näib aga, et see iga hästi kasvanud inimese kohus on selle eest hoolt kanda, et ta jõuetuks, nõrgaks ja tahtmise jõuta ei jääks, et ta keha vaimu kohane oleks! Kui ka mitte alati terves kehas terve vaim ei ela, siis peaks ometi terve vaim terves kehas asuma. Kas ei ole häbi selle pääle mõtelda, kui palju miljonisi aastas mitmesuguste loomade kasvatamiseks ja nende tõu parandamiseks välja antakse, kuna oma enese “mina” jaoks, mis inimese juures iga sammuga etteotsa tungib, imelikul viisil küllalt aega ja raha ei ole! Arvatakse nimelt, et kui inimene looduse krooniks on määratud, et siis tal sellepärast õigus on lõdvalt elada. Sellegipärast ei või keegi salata, et kõige suurem maapäälne varandus tervis on, see on nii üleüldiselt arusaadav asjalugu, et ma seda lähemalt seletada ei pruugi.» (1903)
Lurich oli suurepärane võimleja, samuti hea jooksja, hüppaja, jalgrattur, uisutaja ning maletaja. Ta valdas vähemalt kümmet keelt.
«Pidage tervisest lugu! Saage kõik terveks ja tugevaks! Ei siis pruugi meil niipalju haigemajasid, vaestemajasid, vangimajasid, ka kõrtsisid ning sellesarnaseid asutusi rahva kulul ülal pidada.» (1910)
Maadluses ei olnud tal õpetajaid. Ta uuris ise oma keha põhjalikult ja lõi oma teooriad lihasjõu arendamise kohta selle kõigis osades. Ta töötas pidevalt oma tehnika parandamiseks ja tegi nii palju maadluskunsti väljakujundamiseks. Kreeka-rooma maadlus võlgneb talle tänu paljude uute võtete, asendite ja vastuvõtete eest. Tema isemõtlemise kalduvus viis vahel kangekaelsuse ja veidrusteni. Näiteks ei harjutanud ta raskuste tõstmist ainult käte jõul, vaid aitas kogu kehaga kaasa, sest maadluses ei tohi teha ühtki liigutust liikumatus asendis, ilma keha abita.
«Jõustiku ideaalne väärtus ei ole mitte selles, et see ehk teine jõumees omale seeläbi midagi võidab, nagu kuulsust, raha, aga ka mitte selles, et Aberg Poddubnõi või Poddubnõi Abergi ära võidab, sellega on inimesesugu vähe aidatud; niisamuti on isamaa seeläbi vähe kaotanud, kui ta tugevaim poeg maha pannakse. Maadlemise ideaalne ülesanne on selles, et me kui eelväelased virguksime ja tõsise hoiatushüüde nõrkevale inimesesoole hüüaksime.» (1917)
[redigeeri] Mälestusvõistlused
Lurichi 80. sünniaastapäeva tähistamiseks hakati 1956 Tallinnas korraldama Lurichi mälestusvõistlusi maadluses. See on siiani üks Eesti keskseid maadlusüritusi.
