Dialektika

Dialektika (vanakreeka sõnast dialektikē, mis on tuletatud sõnast dialegesthai 'läbi või lahti rääkima') on filosoofia mõiste, mille tähendus on aegade jooksul muutunud ning mida tänapäeval ei mõisteta üheselt, kuid mida sageli seostatakse dialoogiga või vasturääkivusega või teesilt ja antiteesilt sünteesini jõudmisega.

[redigeeri] Zenon

Parmenidese õpilast Zenonit Eleast peeti dialektika leiutajaks juba antiikajal.

Zenoni mõtlemise dialektilisus seisneb esmalt selles, et ta arutleb Parmenidese väite üle, et "olev on ja mitte-olevat ei ole" nii poolt kui ka vastu. Tahtes osutada oma õpetaja arusaamade õigsusele, tõestas Zenon neid apooria abil: võttes aluseks tõestatavale väitele vastandliku väite ja viies selle endaga vastuolusse, arvas ta kinnitavat Parmendidese oleva-lause korrektsust. Seda võiks lihtsustatult kokku võtta: vastandlikud (asjad) on omavahel olemuslikult seotud ning see seos võimaldab dialektika abil nende kohta tõde ilmsiks tuua.

Selliseid aporeetilisi tõestusi viidi aga ilmselt sageli läbi vastluses Parmenidese kriitikutega, mille raames dialektika omandab vaidluse tähenduse, mille läbi loodetakse jõuda tulemusele, st midagi osapoolte vahel lahti rääkida. Lisaks sellele võib osutada, et Zenoni dialektika sisaldab implikatsiooni, et teemat avav vestlus peaks toimuma just nimelt mõistliku arutluse vahendusel, ilma asjakohatuid argumente kaasamata:

"Ja kord jällegi oma õpetajaga, kes ütleb oleva olevat liikumatu, nõustudes, tõendas viie arutlusega, et olev on liikumatu; milledele küünik Antisthenes, suutmata vastu kosta, püsti tõusnud hakkas edasi-tagasi käima, arvates, et teo läbi saavutatud tõestus on tugevam igast arutluste läbi saavutatud kummutusest."

[redigeeri] Herakleitos

Herakleitose mõtlemises sisalduv arusaam vastandite ühtsusest on Hegeli arvates dialektika esimeseks arvestatavaks avalduseks mõtlemise ajaloos. Hegeli sõnul pole ühtegi Herakleitose lauset, mida ta poleks kasutanud oma "Loogikateaduses". Herakleitos esitab vastandite vahelduvalt teineteiseks-üleminekut võitluses teineteisega "ontoloogilise" printsiibina, mis kogu physis't kannab ning iseloomustab seda riidu või võitlust (polemos) igielava tule lõõmamise ja hääbumisena.

Laites inimesi, kes ei mõista arutlust, et elu ja surm, ärkvelolek ja uni, algus ja lõpp on "seesama", veenab Herakleitos, et vastandid on omavahel olemuslikult ühendatud ning ainult logost ning mitte ihulisi meeli järgides on võimalik nende pidevalt toimuvates vaheldumistes ja üleminekutes teed leida.

[redigeeri] Platon

Platoni dialoogides uurib Sokrates küsimuste-vastuste vormis oma vestlusparnerite arusaamasid üldiste filosoofiliste küsimuste kohta, mille tulemusel selgub, et vestluskaaslase arusaamad on rajatud vastuolulistele eeldustele. Näiteks varases dialoogis "Euthyphron" küsib Sokrates Euthyphronilt vagaduse definitsiooni. Euthyphron vastab, et vaga on see, keda jumalad armastavad. Sokrates osutab sellele, et jumalad tülitsevad omavahel, sealhulgas armastuse ja vihkamise küsimustes. Euthyphron möönab seda. Sokrates teeb järelduse, et on olemas vähemalt üks asi, mida ühed jumalad armastavad, teised vihkavad. Euthyphron möönab sedagi. Sokrates järeldab, et kui Euthyphroni vagadusedefinitsioon peab paika, siis peab olema vähemalt üks asi, mis on nii vaga kui mittevaga, sest seda jumalad nii armastavad kui ka vihkavad. See on aga absurdne, nagu Euthyphrongi möönab.

Platoni "sokraatiline dialektika" (sokraatiline meetod) sisaldab esiteks tarkade ja oskajate iroonilist küsitlemist. Näiteks küsides fiktiivses vestlussituatsioonis prokurörilt, mis on "õiglus", jäetakse mulje, et seda tahetakse siiralt teada saada, kuigi pärast ilmneb, et küsija teab isegi paremini kui ekspert, mis õiglus olla ja mitte olla võiks. Seega, teiseks osaks on vestluspartneri väidete ja esialgsete arusaamade kummutamine ehk elenktika, mis seisneb vasturääkivuste ja ebakõlade väljatoomises, kuni "ohvriks" valitud vastluspartner on oma arusaamade nõrkusest aru saanud. Kolmandaks komponendiks on sünniabi ehk maieutika, mis tähendab seda, et vastuoluliste käsitluste kõrvalejätmise järel aidatakse suunavate küsimustega vestluspartneril oma arusaamasid täpsustada ning neid kooskõlalisemaks teha. Kõik kolm komponenti esinevad kogu vestluse vältel, tihti küllaltki üllatavalt vaheldudes, ning põimivad arutluse elavaks ja motiveeritud vestluseks.

Hilisemates dialoogides seob Platon dialektika dihaireesiga, mis tähendab mõistete määratlemist nende hierarhilise liigendamise teel, s. t. jaotamist (dihairēsis) ja ühitamist (synagogē). Platon laseb Sokratesel dialoogis "Phaidros" ütelda nimitegelasele järgmist:

"Seetõttu, Phaidros, olen ma suur jaotamiste ja ühitamiste armastaja, sest seeläbi suudan ma ehk kõnelda ja mõtelda. Ja kui ma usun, et keegi on võimeline nägema ühtsust, kui see on ka loomu poolest kasvanud paljuseks, siis lähen ma talle järele, justkui jumala jälgi mööda. Enamgi veel, neid, kes on võimelised seda nägema, kutsun ma tänase päevani "dialektikuteks", jumal teab, kas see nimi on õige või mitte."

Dihaireesil on oma printsiibid. Näiteks tuleb uurimise objekti jaotada võimalikult väikeseks arvuks osadeks (seega, kõige parem: kaheks); jaotus peaks olema tasakaalus, nii et kummalegi või igale poole(le) jääb sama kaalukas haru. Samas pole jaotusest tulenev mõistete puu absoluutne, jaotusi on võimalik teha mitmeid, mõned neist on lühikesed, mõned pikemad, mõned mittemidagiütlevad: jaotamisel on oma mõõt. Jaotamise eesmärgiks pole ka kogu mõistehierarhia kindlakstegemine, vaid pigem määratluse juures asjassepuutumatute valdkondade välistamine. Dihaireesi võib pidada ka instrumendiks mõiste võimaliku asukoha kindlaksmääramisel, sest mõiste tähenduse tegelik määratlemine – kui selle asukoht asjassepuutumatu suhtes on kindlaks tehtud – toimub näidete, müütide, teoreetiliste spekulatsioonide abil.

[redigeeri] Hegel

Hegeli dialektikat iseloomustatakse sageli järgmise skeemi abil (Hegel ise seda ei kasutanud): teesi eitab sellele vasturääkiv antitees ning süntees haarab endasse olulise nii teesist kui ka antiteesist. Näiteks esitab Hegel "Loogikateaduses" olemasolu dialektikat nõnda: esiteks, olemasolu tuleb postuleerida puhta olemisena (tees); teiseks, puhas olemine osutub lähemal uurimisel eristamatuks eimiskist (antitees); ometi ühinevad olemine ja eimiski saamiseks (süntees), kui taibatakse, et see, mis hakkab olema, samal ajal naaseb eimiskiks.

Nagu Platoni dialektikagi, toob Hegeli dialektika välja varjatud vastuolud: dialektilise protsessi iga staadium on eelmise staadiumi varjatud vastuolude tulemus.

Kogu läänemaailma ajalugu on Hegeli meelest dialektika, milles jõutakse võõrandumiselt orjuse näol enesega ühinemiseni vabade ja võrdsete kodanike mõistuspärase, konstitutsioonilise riigi näol.

[redigeeri] Marksistlik dialektika

Karl Marx ja Friedrich Engels leidsid, et Hegel "seisab pea peal", ning püüdsid ta tagasi jalgadele asetada, vabastades Hegeli loogika idealistlikust suunitlusest ning töötades välja materialistliku dialektika (marksistliku dilektika). Dialektilisest ja materialistlikust lähenemisest ajaloole tekkis ajalooline materialism, mis leidub Karl Marxi, Friedrich Engelsi, Vladimir Lenini ja Lev Trotski töödes. Dialektilises meetodis hakati Karl Korschi, György Lukácsi ja mõningate Frankfurdi koolkonna esindajate esindajate töödest lähtudes nägema igasuguse materialistliku poliitika möödapääsmatut alust.

Stalinismi ajal arenes marksistlikust dialektikast niinimetatud marksistlik-leninlik filosoofia, mida ametlikult jaotati dialektiliseks materialismiks ja ajalooliseks materialismiks. Marksistlik-leninlik filosoofia mandus ideoloogiliste piirangute tõttu suuresti skolastikataoliseks tühisõnaliseks targutamiseks, kuigi mõned Nõukogude filosoofid, eriti Evald Iljenkov, tegelesid marksistliku dialektikaga täiesti tõsiselt ja sügavalt.

Marksistlik-leninlikus filosoofias käibis dialektika määratlus, mille kohaselt dialektika on teadus maailma üldistest seadustest ning nähtuste seostest, ka vastav tunnetusmeetod.