Charles Baudelaire

See artikkel vajab toimetamist

Charles Baudelaire. Félix Nadari foto

Charles-Pierre Baudelaire [bodle:r] (9. aprill 1821 Pariis – 31. august 1867) oli prantsuse luuletaja, tõlkija ja kriitik. Dekadentsi rajaja.

Sisukord

1 Elukäik
2 Looming
3 Kirjandus
4 Välislingid

[redigeeri] Elukäik

Oma lapsepõlve kohta on Baudelaire kirjutanud, et see olnud nagu lõputu sünge äike, mida vaid haruharva mõni päikesekiir suutnud valgustada.

Baudelaire'i isa suri varakult ning ema abiellus uuesti kolonelleitnant Aupickiga, kes oli Baudelaire'ile elavaks näiteks, kuidas ta oma elu elada ei tahtnud.

Baudelaire õppis Lyonis ja Pariisis Collège Louis-le-Grandis juurat. Õppimisest ei tulnud aga midagi välja, Baudelaire tõmbas eelkõige boheemlaslik eluviis ja Ladina kvartal. Perekond püüdis teda alkoholilembesest keskkonnast eemale saada ning Baudelaire saadeti Indiasse. Charles ei talunud laevareisi üksindust ning pöördus täisealiseks saamisel Pariisi tagasi.

Isa pärandus lubas tal meelepärast elu seada ja järgneski kolm aastat tõelist dändielu. Perekond sekkus Baudelaire'i ellu veel korra: et ta pärandust kergekäeliselt läbi ei lööks, kuulutati Baudelaire teovõimetuks ning talle määrati äraelamiseks kindel pajuk. See sundis Baudelaire'i kirjutama.

Baudelaire elu armastuseks oli mulatist näitlejanna Jeanne Duval, kes kakskümmend kolm aastat järjest oli Baudelaire'i truudusetu kaaslane ning kelle vahetut mõju Baudelaire'i luules on lihtne leida.

[redigeeri] Looming

Baudelaire on kirjandusliku sümbolismi eelkäija.

Aastal 1857 ilmus luulekogu "Kurja lilled" (Les Fleurs du mal), mis põhjustas skandaali: kuus luuletust keelati "ühiskondliku moraalitunde solvamise tõttu". Baudelaire'i "kunstnik" on üksi vaimupimeduse ja tehnilise progressi poolt määratud maailmas, kunstniku elu juhivad loovusest ja vaimsusest tulenevad pinged; lahendust pingetele otsib kunstnik veini, oopiumi ja hašiši ("Kunstlikud paradiisid", 1860) toel surmas.

Aastal 1869, juba pärast Baudelaire'i surma, ilmus 50 proosaluuletusega kogumik “Pariisi spliin” ja 1909 aastal Baudelaire'i päevik.

Eesti keeles on ilmunud "Väikesed poeemid proosas" (1930, 1991, 1999; tõlkija Marie Under), "Kurja lilled" (1967), "Väikesed kurja lilled" (2000) ja "Kurja õied" (2000)

"Kurja lillede" 6 ärakeelatud luuletust on avaldatud ajakirjas "Vikerkaar" 2000, nr. 11-12

[redigeeri] Kirjandus

Hasso Krull, "Suurlinnade pikk vari. Baudelaire, modernism ja Eesti" – Vikerkaar 2000 nr. 10, lk. 78-92
Jaan Puhvel, "Baudelaire'i kajastus ja mõju eesti kirjanduses" – tema artiklikogumikus "Ulgvel ja umbes", Ilmamaa, Tartu 2001, lk. 106-117
Ain Kaalep, "Baudelaire Eestis". Artikliseeria ajakirjas Keel ja Kirjandus: I osa 2001, nr. 6; II osa 2002, nr. 1; III osa 2004, nr. 10
Katre Talviste, "Raiped teetähiseks. Kaugematest ja lähematest Baudelaire'i lugemistest" – Vikerkaar 2004, nr. 12, lk. 91-104