Tupolev Tu-144
|
||||||
|---|---|---|---|---|---|---|
 |
||||||
| Tehnilised näitajad
|
||||||
| Pikkus | 65,7 m | |||||
| Tiivaulatus | 28,8 m | |||||
| Kiirus | 2500 km/h (Mach 2.35) | |||||
| Lennukaugus | 6500 km | |||||
Tupolev Tu-144 oli maailma esimene ülehelikiirusega reisilennuk.
Tu-144 oli kindlasti NSVL-i tsiviillennunduse kõige õnnetum projekt. Ta ehitati võistlema Briti/Prantsuse Concorde'iga. Nõukogude lennukitööstus lootis, et neil õnnestub haarata turul juhtpositisioon.
Esimene hävitav löök projektile tuli 1973. aastal Pariisi lennundusnäitusel, kui lennuk otse telekaamerate ees alla kukkus. Kuigi üldlevinud versiooni järgi oli tegu meeskonna eksimusega, kahtlustatakse ka sabotaaži. Kuid lennukil oli ka oodatust suurem kütusekulu ja muudegi näitajate poolest jäi ta Concorde'ile alla.
Pärast mitmeid modifikatsioone pandi Tu-144 siiski tööle postilennukina Moskva–Alma-Ata liinil, et koguda infot ohutult reisiliikluse alustamiseks.
Järgmine allakukkumine toimus 1977, veidi aega pärast reisilendude alustamist. Sellega ka too ambitsioonikas projekt lõppes. Viimane Tu-144 regulaarlend toimus 1. juunil 1978.
Mitmed Tu-144-d annetati muuseumidele, vähemalt 4 lennukit jäi avatud lattu Žukovski lennuväljale Tupolevi lennukitehases Moskvas. 1995. aastal võeti üks neist uuesti kasutusele Venemaa ja USA ühise projekti jaoks.
