John Lennon
John Winston Ono Lennon (9. oktoober 1940 Liverpool – 8. detsember 1980 New York) oli laulja, poeet ja kitarrist, keda tuntakse kõige paremini ansambli "The Beatles" juhina. Lisaks tegutses ta soolomuusiku, poliitilise aktivisti, näitleja ja kirjanikuna. Koos bändikaaslase Paul McCartneyga lõi ta laule, mis mõjutasid tugevalt rockmuusikat, andes sellele tõuke tõsidusele ja politiseerumisele.
John Lennon oli 20. sajandi üks väljapaistvaimaid muusikuid, kelle laule (näiteks „Imagine“ ja „Strawberry Fields Forever“) peetakse parimateks kogu popmuusika ajaloos. 2002. aastal BBC poolt korraldatud hääletusel 100 kuulsaima briti valimiseks hääletati Lennon kaheksandaks.
Sisukord |
[redigeeri] Noorus
John Lennon elas koos emaga, kuni ta isa Fred Lennon pere maha jättis. Siis leidis ema Julia Lennon, et ei suuda oma poega kasvatada, ning jättis ta oma õe Mimi hoolde. Kui John oli äsja 16-aastaseks saanud, hukkus ta ema autoõnnetuses. Tänu tädi Mimile õnnestus Johnil Liverpooli Kunstikolledžisse pääseda, millest viimane aga peagi tüdines ning hoolimata tädi vastuseisust hakkas üha rohkem huvituma muusikast. 1950-ndate lõpus pani Lennon oma koolikaaslastest kokku „The Quarrymen“-nimelise bändi, millest pärast mitmeid nime ja koosseisu muutusi sai "The Beatles".
[redigeeri] "The Beatles"
Juba enne kuulsuseni jõudmist leppisid Lennon ja McCartney kokku, et nende loodud lugude autorina lähevad kirja mõlemad nimed. Nii ongi valdav osa biitlite lugude autoritena märgitud Lennon-McCartney, kuigi neid lugusid, mille loomises mõlemad võrdselt osalesid, oli vaid paarikümne ümber.
Mõlemal autoril oli oma stiil. Lennoni laulud on isiklikumad ja sisekaemuslikumad. Tema unikaalsest stiilist annavad ehk kõige paremini aimu laulud „I Am The Walrus“ ja „Strawberry Fields Forever“. Lennon puistas ka vürtsi, kahtlusi ja vastuokslikkust McCartney kiiretesse ja positiivsetesse lugudesse, mille parim näide on laul „Getting Better“, kus McCartney laulab asjade paremuse suunas minemisest ja Lennon ümiseb taustal „Palju hullemaks minna ei saa“.
[redigeeri] John ja Cynthia
Lennon kohtas oma tulevast naist Cynthia Powelli Liverpooli Kunstikolledžis õppides. 23. augustil 1962 nad abiellusid ning 8. aprillil 1963 sündis neile poeg, kes sai Johni ema mälestuseks nime Julian Lennon. Viis aastat hiljem sai nende kooselu ametliku lõpu: Johni kiire eluviis, uimastitega eksperimenteerimine, soovimatus oma pojaga tegeleda ning armumine Yoko Onosse viisid 8. novembril 1968 lahutuseni. Poja hooldusõigus jäi Cynthiale.
[redigeeri] John ja Yoko
Lennon ja Yoko Ono tutvusid 9. novembril 1966, kui Lennon külastas Ono kunstinäitust. Yoko ja Johni kooselu algas pärast Lennoni Indiast naasmist. Pärast Johni lahutust Cynthiast sai neist paar nii avalikus kui eraelus. Ajakirjandus kirjutas Yoko kohta laimavaid artikleid, mis ajasid Lennoni raevu.
Yoko Onol oli suur mõju Lennoni isiksusele ja see tekitas ülejäänud biitlite hulgas vastumeelsust, mida võimendas veel asjaolu. et Yoko oli Johniga kaasas praktiliselt igal salvestussessioonil.
Biitlite lõpuaastail korraldas Lennon koos oma naisega poliitilisi proteste, enamasti käimasoleva Vietnami sõja vastu. 20. mail 1969 John ja Yoko abiellusid Gibraltaril ning veetsid oma mesinädalad Amsterdamis voodis sõja vastu protesteerides, nn. „Bed-In“. Abiellumisest, mesinädalatest ja kõigest sellega kaasnenust sündis laul „The Ballad of John and Yoko“. Teisel „Bed-In“ nädalal Montrealis salvestas paar laulu „Give Peace A Chance“, mis sai rahvusvahelise rahuliikumise hümniks. Kuigi ajakirjandus näitas neid kui veidrikke, õnnestus neil rahuliikumise, rassilise harmoonia ning feminismi heaks üsna palju ära teha.
[redigeeri] "The Beatlesi" lagunemine
1969. aastaks oli selge, et "The Beatles" ei jää sisemiste vastuolude tõttu püsima. Püüdlused suhete parandamiseks ei kandnud vilja ei „Get Back/Let It Be“ projekti salvestamise ja filmimise ajal ega hilisemal plaadi „Abbey Road“ salvestamisel. Vastuolud tekkisid nii isiklikul pinnal (Lennon ei lahkunud Yokost enam hetkekski, lastes oma liiklusõnnetuses vigastatud naise voodiga stuudiosse tuua, mis teistele biitlitele sugugi ei meeldinud), ärilisel (erimeelsused Apple Corpsi majandusküsimustes) kui ka loomingulisel pinnal (Phil Spector soovis paljude „Let It Be“ albumi lugude kõlapilti muuta, Lennon toetas teda, McCartney oli sellele väga vastu). Soov "The Beatles"ist lahkuda tekkis esmalt Lennonil, kuid avalikkuse ette jõudis vastava sõnumiga esimesena McCartney, kes ühes lahkumissõnumiga reklaamis oma värsket sooloplaati.
Hilisemates intervjuudes on Lennon väljendanud kibestumust McCartney teguviisi ja ka teiste bändiliikmete suhtes, kuna need Yokosse vaenulikult suhtusid. Lennoni nägemuse kohaselt üritas McCartney pärast Brian Epsteini surma bändi juhtimist üle võtta, kuid tegi seda kõike vaid enda heaolu nimel ja despootlikul viisil, mis teistele biitlitele sugugi ei meeldinud.
[redigeeri] Soolokarjäär
Võrreldes teiste eksbiitlitega oli Lennoni muusikaline karjäär kõige värvikam. Olles ikka veel "The Beatlesi liige", andis ta koos Onoga välja kolm eksperimentaalset ja rasket elektroonilise muusika albumit: "Unfinished Music No.1: Two Virgins", "Unfinished Music No.2: Life with the Lions" ja "Wedding Album". Esimese sooloalbumi popmuusikas andis ta samuti välja enne biitlite laialiminekut. See plaat "Live Peace in Toronto 1969" salvestati Toronto rock'n'rolli festivalil koos The Plastic Ono Bandiga, millesse kuulusid veel Eric Clapton ja Klaus Voormann. Enne biitlite lagunemist andis Lennon välja ka kolm singlit: "Give Peace a Chance", heroiinisõltuvuse võõrutusnähtudest inspireeritud "Cold Turkey" ja "Instant Karma!".
1970. aastal andis ta välja albumi "John Lennon/Plastic Ono Band", mille laulud räägivad ehedalt ja brutaalse aususega Lennoni lapsepõlve- ja biitliaegsetest hingehaavadest. Albumi muusika oli tugevasti mõjutatud Arthur Janovi ürgkarje-teraapiast, mis seisnes peamiselt oma tundeelulise valu väljakarjumises. Nii mõnigi uurija peab seda albumit tugevaks punk- ja hard rock muusika mõjutajaks. 1971. aastal andis ta välja oma edukaima sooloalbumi „Imagine“, mille nimilugu muutus sõjavastaste liikumiste hümniks.
Lennoni järgmine album "Some Time in New York City" oli lärmakas ja poliitiline, käsitledes teemasid vanglamässudest ja rasside ning sugude suhetest kuni Suurbritannia ja Põhja-Iirimaa vaheliste probleemideni välja. Suuresti selle albumi ja oma selgelt eksponeeritud vasakpoolsete vaadete tõttu oli tal probleeme USAs elamisloa taotlemisega. Oma viimase täispika kontserdi andis Lennon New Yorgis Madison Square Gardenis 1972. aasta 30. augustil.
1973. aastal tõstis Yoko Ono Lennoni majast välja ning palus oma abilisel May Pangil tema järele valvata ning tema eest hoolt kanda. Peagi kolisid Lennon ja Pang Los Angelesi. Seda vahejuhtumit hakati nimetama Lennoni kaotatud nädalalõpuks, hoolimata sellest, et see lõppes alles 1975. aasta alguses. Sel ajal hakkas John taas oma poja Juliani ja endise naise Cynthiaga kohtuma.
Kuigi väidetavalt oli Lennon suurema osa oma „kaotatud nädalalõpust“ purjus, avaldas ta sel ajal suhteliselt hea vastuvõtu osaliseks saanud albumi „Walls and Bridges“ ning koos Elton Johniga lõid hiti "Whatever Gets You Thru the Night". 1975. aastal andis Lennon välja rock'n'roll-albumi, mis sisaldas tema noorusaja lugude töötlusi. Kuigi üldiselt sai album tugeva kriitika osaliseks, sisaldus seal tänaseni tihti esitatav töötlus loost "Stand by Me".
1975. aastal sündis Johnil ja Yokol poeg Sean Lennon. Kuna John ei saanud biitlimaania tõttu oma esimese poja Juliani kasvatamisest osa võtta, pühendus ta täielikult oma poja kasvatamisele ning taandus muusikast. 1976. aastal õnnestus tal viimaks saada ka USA kodakondsus.
1980. aastal andis Lennon välja albumi "Double Fantasy", mis kirjeldas tema ja Yoko suhteid. Sellelt pärinev hittsingel "(Just Like) Starting Over" alustas singlimüügi edetabelites tõusu ja Lennon pidas plaane uue maailmaturnee korraldamiseks. Samuti alustas ta uue albumi "Milk and Honey" salvestamist, mis avaldati 1984. aastal.
John Lennon hukkus 8. detsembril 1980 oma koduväravas, kui hullunud fänn ta maha lasi.
