Feminism

Vajab toimetamist

Feminism oli algselt vaid poliitiline liikumine, mis nõudis ühiskonnas naistele meestega võrdseid õigusi kuid on 21. sajandiks laienenud ka teadusesse ja teistesse ühiskonnaelu valdkondadesse. Feministlikku liikumist peetakse 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi fenomeniks. Selle perioodi vältel liikumine on läbinud kaks erakordset tõusu, mis on tuntud esimese ja teise laine nimede all. Termin "esimene laine" reeglina osutab võitluse aktiviseerimisele naiste hääleõiguse eest Ameerika Ühendriikides ja Inglismaal vahemikus 1880 kuni 1920.

Esimese laine feminism lõi naiste uue poliitilise identiteedi ning andis neile laiemaid karjääri- ja emansipatsioonivõimalusi. Võitlus hääleõiguse eest ning hiljem perekonnatoetuste, raseduse vältimise võimaluse, abortide ja sotsiaalsete õiguste eest kutsus esile diskussiooni selliste probleemide üle nagu naiste kodutööd, emaduse väärtustamine, kaitsev seadusandlus ja naiste seaduslik staatus. Nende seas olid naiste õigused abikaasade ja emadena, lahutust ning omandit puudutav seadusandlus, mis leidsid laialdase vastukaja töölisklassist naiste ning radikaalsete aktivistide seas.

Termin "teine laine" on sisse viidud Marsha Lear’i poolt tähistamaks naiste gruppide moodustamist Ameerikas, Suurbritannias ja Euroopas 1960-ndate lõpus. Feministliku liikumise teise laine eesmärki formuleeriti kui "naiste vabastamine", vastandades seda esimese laine võitlusele kodanikuõiguste eest. Naiste vabastamisliikumine laiendas poliitika ja majanduse mõisteid seksuaalsusele, kehale ja emotsioonidele ning teistele ühiskondliku elu sfääridele, mida oli varem peetud isiklikuks, kaasa arvatud majapidamisele. Liikumise raames olid samuti loodud uued poliitilised organisatsioonid, mis tegutsesid meestest sõltumatult, tutvustades naistele nende senise elu muutmise võimalusi. Samuti aktiviseerus naiste võitlus võrdõiguslikkuse eest tööturul, mille tipphetkeks sai 1968. aasta Fordi streik võrdse töötasu eest. Feministliku liikumise teise laine tegevuse põhisuunaks sai naiste kaitsmine seksuaalse ning koduvägivalla eest, mis väljendus naiste varjupaikade ning vägistamisohvrite kriisikeskuste avamises. Feminismi innovaatiline väide seisnes selles, et poliitilisi otsusi tuleb teha, võttes arvesse erasfääri problemaatikat. Seostades reproduktsiooni ja tootmist, isiklikku ja poliitilist, muutis teise laine feminism tunduvalt poliitilise mõtlemise. Just feminismi teine laine on avaldanud tunduvat mõju selliste akadeemiliste distsipliinide arengule, nagu antropoloogia, majandusteadus, ajalugu, õigusteadus, kirjandus, ajakirjandus, arstiteadus, psühhoanalüüs ning sotsioloogia.

[redigeeri] Feministlikud teooriad

Liberaalse feminismi põhipostulaat on see, et igal naisel peab olema mehega võrdne vabadus määrata enda sotsiaalset rolli. Arvatakse, et kuigi naised omavad tänapäeval hääleõigust, kannatavad nad siiski paljude kitsenduste all, mis on takistuseks nende teel edu poole. Järelikult, näevad liberaalid naiste vabastamist taoliste kitsenduste elimineerimises ning võrdsete kodanikuõiguste saavutamises. Seega vabadus seisneb eelkõige seadusandlike kitsenduste puudumises, mis takistavad naise soovitud sotsiaalse positsiooni saavutamist.Ka perekond ning naise reproduktiivne roll ei tohi olla talle tõkkeks avalikus sfääris tegutsedes. Siit tuleneb, et naistel peab olema kontroll nende reproduktiivse võime üle, ning laste kasvatus ja teised perekonnakohustused peavad olema meestega võrdselt jagatud.

Marksistliku feminismi esindajad arvavad naiste rõhumist olevat eraomandi institutsiooni otsesene tulemus. Järelikult, feminismi nähakse osana laiemast võitlusest eraomandi kaotamise ja kommunismi eest. Klassikalised marksistid usuvad, et naiste rõhumine tuleneb kõigepealt nende traditsioonilisest positsioonist perekonnas. Monogaamse abielu eesmärk on olnud omandi kontsentreerimine väheste kätes, ning need vähesed olid mehed. Kapitalism ja meeste ülevõim toetavad teineteist. Seega esimene tingimus naiste vabanemiseks on kogu naissoo tagasitoomine avalikku tööstusesse, kusjuures kodutöid, mida naised on tavapäraselt teinud, tuleb tuua samuti avaliku tootmise sfääri. Teisisõnu, riik peab üle võtma perekonna majanduslikud funktsioonid.

Radikaalse feminismi väide seisneb selles, et naiste rõhumise juured on nii sotsiaalset kui bioloogilist laadi; sugupoolte olemasolu iseenesest jaotab inimesi kahte klassi: valitsevasse meeste klassi ja sellele alluvasse naiste klassi. Naiste rõhutud seisundi likvideerimiseks pakuvad radikaalid välja väga laialdase meetmete kogu. Oluline koht nende hulgas on naiste klassi eneseteadvuse tõstmisel, mis võimaldaks tegelikkuse rekontseptualiseerimist naiste vaatepunktist lähtuvalt. Radikaalsete feministide ambitsioonide hulka kuulub ka poliitilise ning kultuurimaastiku ümberkujundamine, kusjuures viimase all mõistetakse iseseisva naiskultuuri loomist.

[redigeeri] Akadeemiline feminism

Feministlik sotsioloogia lähtub põhimõttest, et sotsiaalteadus ei saa ega pea olema absoluutselt objektiivne ja erapooletu. Üks selle põhiväidetest on see, et kogu ühiskonnasuhete ülesehitus on läbi aegade olnud meestekeskne ehk patriarhaalne. Viimane asjaolu sai kajastatud ka sotsioloogias kui teaduslikus süsteemis, seda enam et ühiskonnauurijate seas on mehed alati olnud valdavas ülekaalus. Niivõrd olulisele inimesi eristavale tunnusele nagu sugu ei ole piisavalt tähelepanu pööratud, ning sageli "järeldusi, mis olid tehtud ainult meestest koosneva valimi uurimise alusel, laiendati kogu populatsioonile." Järelikult, on tekkinud vajadus sotsioloogia sugupooleaspektist lähtuva revideerimise järele, mida ongi feministlik perspektiiv oma peamiseks eesmärgiks seadnud. Feministliku perspektiivi esindajad on kõik põhilised sotsioloogia harud uuesti läbi vaadanud, avastades soolise diskriminatsiooni fakte ning selgitades nende põhjusi. Need uurijad usuvad, et soolise ühiskonna olemuse teadvustamine aitab esile kutsuda soolise hierarhia kadumise.

[redigeeri] Kuulsaid feministe

Simone de Beauvoir - prantsuse filosoof
Fredrika Bremer - Rootsi kirjanik
Mary Daly - Ameerika radikaalfeminist ja teoloog
Shulamith Firestone - Ameerika radikaalfeminist
Betty Friedan - Ameerika feminist
Emma Goldman - Leedu päritolu juudi anarhist, kirjanik
Luce Irigary - Filosoof
Julia Kristeva - Bulgaaria filosoof ja keeleteadlane
John Stuart Mill - briti filosoof ja politoloog
Kate Millett - Ameerika kirjanik, kriitik
Emmeline Pankhurst - Briti feminist
Sylvia Pankhurst - Briti feminist
Barbi Pilvre - eesti ajakirjanik
Gudrun Schyman - Rootsi poliitik
Valerie Solanas - Ameerika feminist ja kirjanik, kes tahtis mõrvata kunstnik Andy Warholi
Gloria Steinem - Ameerika femist ja ajakirjanik
Mary Wollstonecraft - Inglise Kirjanik