Guillaume Apollinaire

Guillaume Apollinaire (26. august 1880 Rooma – 9. november 1918 Pariis) oli poeet, kirjanik, kunstikriitik.

Guillaume-Albert Dulcigni sünnidokumentides on märge: ema ja isa tundmatud. Kuu aega pärast sündi antakse talle ristimisel nimeks hoopis Wilhelm-Albert-Wladimir-Apollinaris de Kostrowitzky ja lapse võtab omaks tema poola-itaalia päritolu ema.

Lapsepõlve veedab A Itaalias ning Lõuna-Prantsusmaal. 1901-1902 töötab ta Saksamaal. Tagasi Pariisis, peab ta pangaametniku ning ajakirjaniku ametit ja suhtleb laia kirjanike ja kunstnikeringiga, tema sõprde hulgas on Vlaminck, Picasso, Derain jt. Kunstikriitikuna kaitseb A avalikkuse ees avangardistlikku kunsti ja tal on head kontaktid itaalia futuristidega. 1911. a kahtlustatakse A-i alusetult seotuses vargusega Louvre’is ja ta on viis aastat vanglas.

1913 ilmub luulekogu “Alkoholid”. 1914 astub A sõjaväkke. 1916 saab A haavata ja pea-aegu samal ajal ilmub “Mõrvatud poeet”, novellikogu, mille nimilugu esitab mütologiseerivalt autori eluloo. Sõna ‘sürrealism’, mis hiljem märgib tervet kirjandussuunda, kasutas A iseloomustamaks oma näidendit “Teiresiase nisad”, mis kantakse ette 1917. a. 1918 ilmub “Kalligrammid”, ideogrammiliste luuletuste kogumik. A-i ümber hakkasid koonduma noored luuletajad nagu André Breton ja Louis Aragon, kellest hiljem kujunes välja sürrealistide tuumik. Pärast A-i surma antakse välja tema lõpetamata romaan, Pariisi-kroonika ning hulganisti avaldamata ning seni vaid ajakirjanduses avaldatud luuletusi. Ilmuvad A-i kunstikriitilised tööd, kirjad ning filmistsenaarium.

A-i looming on osati sümbolistlik (kasutatud sümbolid, üldine tonaalsus), kuid ta tunnistab end olevat väsinud “vanast maailmast” ning ta otsib “uut ja humanistlikku luulet”, mis laseks ülistada elu kõigis selle ilmingutes. Tulemuseks ongi see, mida ta nimetab ‘kalligrammiks’ ning mida oleks ehk kõige täpsem iseloomustada analoogia läbi kubistliku maaliga.