Kirik (pühakoda)
See artikkel on kristlikust pühakojast; sõna teiste tähenduste kohta vaata artiklit Kirik
Kirik on kristlik pühakoda – hoone, kus toimuvad jumalateenistused.
[redigeeri] Ajalugu
[redigeeri] Algkristluse ajal
Kristlike pühakodade arhitektuur kasvas välja kristlaste regulaarsetest kokkusaamistest eramajades ja sünagoogides. Spetsiaalseid kirikuhooneid hakati ehitama siis, kui kogudus ei mahtunud enam senistesse ruumidesse ära või endised ruumid ei vastanud enam jumalateenistuse vajadustele. Kirikute ehitamine muutus teostatavamaks ning kirikud tavalisemaks pärast seda, kui Rooma keiser Constantinus Suur tegi 313 Milano ediktiga lõpu kristlaste tagakiusamisele.
Esimesed kristlased olid – nagu Jeesuski – Palestiina juudid (judaismi tunnistajad), kes käisid Jeruusalemma templis ning sünagoogides. Templiteenistus oli rituaal, kuhu kuulus ohverdamine, sealhulgas loomade ohverdamine lepitusohvrina Jahvele. Uues Testamendis mainitakse korduvalt Jeesuse viibimist Templis.
 See artikkel on pooleli. |
|---|
[redigeeri] Vaata ka
- Accoudoir
- Altar
- Altariesine
- Altarikuju
- Altarimaal
- Altarisein
- Basiilika
- Kabel
- Kantsel
- Kihelkonnakirik
- Kirikla
- Kirikuaed
- Kirikukell
- Kirikumees
- Kirikupink
- Kirikuteener
- Kirikutorn
- Kloostrikirik
- Koor
- Kooritool
- Kooritoolistik
- Käärkamber
- Külglööv
- Lööv
- Maakirik
- Narteks
- Pastoraat
- Pihitool
- Pikihoone
- Pingistik
- Pühamu
- Surnuvärav
- Toomkirik
- Võidukaar
- Võlv
