Pistesääsklased
 |
Selle artikli sisu on vaidlustatud! Loe kriitikameelega! Lisateavet vaidlustamise põhjuse kohta saad artikli arutelust. |
Sääsed kuuluvad pistesääsklaste (Culicidae) sugukonda; neil putukatel on paar soomuselisi tiibu, paar tasakaalustajaid, nõtke keha ja pikad jalad. Enamiku sääseliikide emased imevad verd teistelt loomadelt. Suurus varieerub, aga on harva suurem kui 15mm. Sääsed kaaluvad ainult umbes 2 kuni 2.5 mg. Nad suudavad lennata kiirusega umbes 1.5 kuni 2.5 km/h ja enamik liike on öise eluviisiga.
Arvatakse, et sääsed arenesid välja umbes 170 miljonit aastat tagasi juura-ajastul (206-135 miljonit aastat tagasi), varaseimad teadaolevad fossiilid Cretaceous’e ajastust (144-65 miljonit aastat tagasi). Nad arenesid välja maa-alal, mis on praegu Lõuna-Ameerika, levides algselt põhjapoolsele mandrile Lauraasiale ja sisenedes uuesti troopikavöötmesse põhjast. Sääskede esivanemad olid umbes kolm korda olemasolevatest liikidest suuremad ja nad on lähedalt seotud Chaoboridae (klaasiksääsklaste) sugukonnaga.
Sugukond Culicidae kuulub seltsi Diptera (kahetiivalised) ja sinna kuulub umbes 3500 liiki kolmes alamsugukonnas: Anophelinae (3 perekonda), Culicinae (9 perekonda ja >80% kõikidest liikidest) ja Toxorhynchitinae (1 perekond). Perekondade hulgas on Anopheles, Culex, Psorophora, Ochlerotatus, Aedes, Sabethes, Wyeomyia, Culiseta ja Haemagoggus. Anophelinae sugukonnas eristatakse kuus alamperekonda: Stethomyia, Lophopodomyia, Kerteszia, Nyssorhynchus (kõik Lõuna-Ameerikas), Cellia (ainult Vanas Maailmas) and Anopheles (üle maailma).
Sääsed toituvad peamiselt nektarist, ainult emased vajavad toiduks verd. Kontrastiks sellele reeglile, Toxorhynchites ei joo kunagi verd. Sinna sugukonda kuuluvad suurimad olemasolevad sääsed ja nende vastsed toituvad teiste sääskede vastsetest. Neid on varem üritatud kasutada sääsetõrjeks, aga vahelduva eduga.
Emane sääsk (peaaegu kõikide liikide puhul) imeb verd imetajatelt, kaasa arvatud inimestelt. Sääsehammustused tihti paisuvad tunde pärast tekkimist, tulemuseks punase ringiga valge muhk umbes sentimeetrise diameetriga. See muhk võib päevi sügeleda ja ülesügamise korral veritseda. Sääsehammustused võivad levitada haigusi nagu malaaria ja Lääne-Niiluse viirus, nii et võimud paljudes piirkondades võtavad kasutusele abinõusid, et sääskede arvukust vähendada kas putukamürgi või orgaanilisemate meetmetega. Lihtne viis asustatud piirkonnas sääskede arvukuse vähendamiseks on seisuvee (kus sääsed paljunevad) eemaldamine ja tõrjevahendite nt. DEET kasutamine.
Sisukord |
[redigeeri] Looduslugu
Enamikus emastes sääskedes moodustavad suu osad pika londi, mida ta kasutab imetajate (mõnel juhul ka lindude või isegi roomajate ja kahepaiksete) naha läbitorkamiseks, et nende verd juua. Vastupidiselt süstla tavaliselt siledale nõelale on sääse lont hambuline, mis jätab minimaalse arvu punkte, kus lont nahaga torke ajal kontaktis on — see vähendab närvide stimuleerimist niikaugele, et „hammustust“ pole tundagi, mis ka tavaliselt nii on (paistetuse kohta selgituseks vt. Sääsed ja tervis osa allpool). Emased vajavad proteiini munade arenguks ja kuna tavaline sääse toitumine koosneb nektarist ja puuviljamahlast, mis ei sisalda proteiini, peavad enamik neist jooma verd selle saamiseks. Isased erinevad emastest selle poolst, et nende suud ei ole verejoomiseks sobilikud.
Sääsk teeb läbi täieliku muundumise läbi nelja eristatava etapi oma elutsükli jooksul: muna, vastne, nukk ja valmik — protsess, mida esimesena kirjeldas kreeka filosoof Aristoteles. Esimese kolme etapi pikkus sõltub liigist ja temperatuurist. Culex tarsalis võib oma elutsükli lõpetada 14 päevaga 20 °C (68 °F) juures ja ainult 10 päevaga 25 °C (77 °F) juures. Mõnedel liikidel on elutsükkel nii lühike kui neli päeva või kuni üks kuu. Vastseid leidub lompides ja veega täidetud anumates. Nad hingavad õhku sabaotsas asuva sifooni abil. Nukud on peaaegu sama aktiivsed kui vastsed, aga hingavad läbi rindkerel asetsevate „sarvede“, mis kinnituvad rindkere hingamisavadele. Enamik vastseid toitub mikroorganismidest, aga mõned teistest sääsevastsetest. Mõned vastsed nagu Wyeomyia omad elavad ebaharilikes olukordades. Need sääsevastsed elavad kas vees, mis on kogutud epifüütsete bromeelialiste sisse või vees, mida varuvad lihatoidulised kanntaimed. Deinocerites’e perekonna vastsed elavad ookeaniäärsetes krabiurgudes.
Enamik sääseliike troopikavöötmest väljaspool talvituvad munadena, aga oluline vähemus talvitub vastse või valmikuna. Culex’i perekonna sääsed (St. Louise entsefaliidi nakkusesiirutajad) talvituvad paaritunud emasvalmikutena.
Verd imevate liikide emased leiavad oma ohvrid peamiselt lõhna kaudu. Nad on äärmiselt tundlikud väljahingatud õhus sisalduvale süsihappegaasile ning mitmetele ainetele, mida leidub higis. Mõned inimesed paistavad sääski ligi tõmbavat rohkem kui teised. Kogemuslikud uuringud sääsehammustustest näitavad, et hammustusrisk järgib ligikaudu negatiivset binoomjaotust. Meessoost olemine, ülekaalulisus ja 0-tüüpi veri võivad suurendada hammustusriski. Sääsed tunnetavad soojust, seega leiavad nad väga kergesti kuumaverelisi imetajaid ja linde, kui nad piisavalt lähedale jõuavad.
[redigeeri] Sääsed ja tervis
Suures osas maailmast on sääsed suur avalik terviseprobleem; hinnatakse, et igal aastal kannavad nad edasi haigusi rohkem kui 700 miljonile inimesele ja põhjustavad surma umbes 1-le praegu elavale inimesele 17-st. Uus-Meremaal, Suurbritannias, Skandinaavias, USA-s ja teistes parasvöötme riikides on sääsehammustused rohkem lihtsalt tüütud.
Sääskede perekond Anopheles kannab malaariaparasiiti. Malaaria on ülemaailmselt juhtiv enneaegse surma põhjus, eriti alla viieaastaste laste seas umbes 1.3 miljoni surmaga aastas. Enamik sääseliike võib kanda niitussi — parasiiti, mis põhjustab väärastunud seisundit (tuntud kui elevantsustõbi), mida iseloomustab suur paistetus mitmel kehaosal; üle maailma elab umbes 40 miljonit inimest niitussi puudega. Enamik sääseliike saab kanda viirushaigusi kollatõbi, polkapalavik, epideemiline polüartriit, Rift Valley palavik ja Lääne-Niiluse viirus. Õnneks ei kanna sääsed edasi HIV-i ega AIDS-i. Viirused, mida kannavad lülijalgsed nagu sääsed või puugid, on ühiselt tuntud kui arboviirused. Lääne-Niiluse viirus viidi kogemata Ühendriikidesse aastal 1999 ja aastaks 2003 oli see peaaegu igasse osariiki levinud.
Sääse toiduaega tihti ei märgata; hammustus tuleb nähtavale ainult selle immuunreaktsiooni tõttu, mida see esile kutsub. Kui sääsk hammustab inimest, süstib ta sisse sülge ja antikalgendeid. Iga indiviidi kohta kehtib, et esialgsele hammustusele ei järgne reaktsiooni, aga järgnevate hammustustega toodab keha immuunsüsteem antikehi ning hammustus muutub põletikuliseks ja sügelevaks 24 tunni jooksul. See on tavaline reaktsioon noorte laste puhul. Rohkemate hammustustega suureneb inimese immuunsüsteemi tundlikkus ja sügelev punane lööve ilmub minutitega seal, kus immuunreaktsioon on purustanud kapillaarveresooned ja vedelik on naha alla kogunenud. Seda tüüpi reakstioon on tavaline vanemate laste ja täiskasvanute seas. Mõned täiskasvanud võivad muutuda tundetuks sääskede suhtes ja reageerida nende hammustustele vähe või üldse mitte, samas kui teised võivad muutuda ülitundlikuks ning hammustustega võivad kaasneda suured ja valusad punased randid.
Lendavad sääsed toovad kuuldavale eripärase kileda sumina, mis võib magamist segada.
[redigeeri] Sääsetõrje ja integreeritud sääskede ohjeldamine
On olemas kahte liiki sääsetõrjet: suured organiseeritud kavad sääskede arvukuse vähendamiseks laial maa-alal ning tegevused, mida üksikisik saab teha sääskede ohjeldamiseks, vastavalt iseendale ja omandile.
Organiseeritud sääsekontrollikavad tänapäeval toetuvad integreeritud kahjuriohjeldamise põhimõtetele. Integreeritud sääskede tõrje kava sisaldab tavaliselt järgnevad meetmed, kõiki suunavad sääskede populatsiooni jälgimine ja sääse elutsükli kohta teadaolevad andmed:
- pärinemiskohtade vähendamine – sääskede paaritumiskohtade eemaldamine
- asuala muutused – elupaikade teisendus paljunemise vähendamiseks
- biokontroll – sääskede loomulike vaenlaste sissetoomine
- vastsete hävitamine – putukamürkide kasutamine, et vähendada vastsete arvukust
- valmikute hävitamine – putukamürgid täiskasvanud isendite arvu vähendamiseks
Kuna paljud sääsed paarituvad seisvas vees, võib pärinemiskohtade kahandamine olla niisama lihtne kui vana plekkpurgi ümberpööramine või nii keeruline kui pidevalt soode kuivendamine. Suur osa sellest on teadvustamise küsimus. Näiteks võivad majaomanikud kõrvaldada paaritumiskohti, eemaldades kasutuseta plastikbasseine, vanu rehve või ämbreid, puhastades umbes renne ja parandades kraanilekkeid, regulaarselt vahetades vett linnuvannides ja täites või kuivendades lompe, soiseid alasid ja puukände. Selliste sääskede paaritumiskohtade elimineerimine võib olla väga tulemusrikas ning alaline viis sääskede arvukuse vähendamiseks, ilma et peaks appi võtma putukamürke.
Elupaikade modifitseerimine nagu soode kuivendamine või tammiga piiramine või igapäevase veevooluga manipuleerimine võib olla efektiivne sääsepopulatsiooni kahandamisel, segades sääse eluringi, aga kogemused on näidanud, et sellised laiaulatuslikud programmid võivad olla kahjulikud ökosüsteemile, kui neid ei korraldata ettevaatlikult. Üks näide edukast lähenemisest elupaigamuutmisele, avatud soovete haldamine, sisaldab madalate kraavide kasutust, et ühendada madalad veed, kus sääsed paljunevad, sügavamate vetega, kus neist toituvad kiskjad elavad. Lihtsalt võimaldades kiskjatele pääsu sääsevastsete juurde võib tulemuseks anda pikaajalise sääsekontrolli.
Biokontroll on kiskjate otsene sissetoomine, sääskede poole suunatud. Tõhusad biokontrolli tegurid on näiteks röövkalad, mis toituvad sääsevastsetest nagu Gambusia affinis ning teised karpkalad ja hammaskarbilised. Mõned teised biokontrolli tegijad, millel on olnud vähem edu, on lihatoiduline sääsk Toxorhynchites ning kiskjad koorikloomad, ümarussid ja seened. Mõned avalikud tegevused kasutavad teisi kiskjaid nagu linnud, nahkhiired, kiilid ja konnad, aga nende tulemuslikkuse kohta käiv tõendusmaterjal on ainult kuulujuttudel põhinev. Konkreetsemalt öeldes ei ole läbi viidud tõendatud uuringut, mis tuvastaks, et nahkhiired või pääsukesed piisavalt sääski tarbiks, et märkimisväärselt sääskede arvukust mõjutada.
Biokontrolli läbiviijatena tarvitatakse ka mitmete looduslike mullabakterite Bacillus thuringiensis, eriti Bt israelensis (BTI), surnud eoseid. BTI-d kasutatakse, et sekkuda vastsete seedesüsteemi. Seda saab levitada käsitsi või kukutada helikopteritelt suurtele piirkondadele. BTI ei ole enam efektiivne pärast seda, kui vastne on nukkunud, sest nad lõpetavad söömise.
Sellest hetkest võib kasutada vastseid tapvaid õlisid nagu Golden Bear, mis suurendavad vee pinget kuni nukud ja vastsed ei suuda tõusta veepinnale, et õhku hingata ja seega upuvad. Kemikaal, mis harilikult tarvitusel USA-s ja mida peetakse kergelt mürgiseks suurematele loomadele, on metopreen, mis teeb järele ja segab loomuliku kasvu hormoone sääsevastsetes, takistades arengut. Metopreeni hajutatakse paaritumisaladel sageli vähekaupa pikema aja jooksul briketivormis.
Valmikute hävitamine, mürgikemikaalide maha või õhku paiskamine, on vähem efektiivne kui teised sääsetõrje meetodid ja seda loetakse üldjoontes viimaseks võimaluseks. Sellegipoolest peetakse ettevaatlikku valmikutõrje rakendamist oluliseks osaks integreeritud sääskede ohjeldamisest. Näiteks üliväikeste koguste malationi pihustamist on kasutatud suurlinnaaladel nagu New York City, et vähendada sääskede arvukust ja vältida Lääne-Niiluse viiruse levikut.
Kõige tulemuslikumad lahendused malaaria kontrolli püüetele kolmandas maailmas on: sääsevõrgud, putukamürgiga töödeldud sääsevõrgud (tihti permetriiniga) ja DDT. Võrke töödeldakse mürgiga, sest sääsed võivad mõnikord läbi pääseda ebatäiuslikust võrgust.
Putukamürgiga töödeldud võrgud on hinnangute kohaselt sääsehammustuste vältimisel kaks korda nii efektiivsed kui töötlemata võrgud. Töötlemata putukavõrgud on vähem kallid ja aitavad kaitsta inimesi, kui neil pole auke sees ja on äärtest tihedalt kinnitatud. Putukamürgivabad võrgud ei mõjuta ebasoodsalt loomulike kiskjate nt. kiilide tervist.
DDT roll sääskedega võitlemises on olnud märkimisväärsete vaidluste teema. Samas kui mõned väidavad, et DDT kahjustab tugevalt bioloogilist mitmekesisust, vaidlevad mõned vastu, et DDT on parim relv sääskede ja seega malaariaga võitlemises. Samas kui osa sellest väitlusest põhineb erinevustel selle suhtes, millisel määral väärtustatakse haiguste tõkestamist vastandina loodusliku mitmekesisuse väärtusele, käib ka tõsine vaidlus ekspertide seas DDT kasutuse kulude ja tulude kohta. Enamgi veel, DDT-le immuunsed sääsed on hakanud arvukuselt suurenema, eriti troopikaaladel mutatsioonide tõttu, vähendades selle kemikaali mõju.
[redigeeri] Sääsetõrjevahendid ja isiklik sääsekontroll
Sääsetõrjevahendid tavapäraselt sisaldavad ühte järgnevatest toimeainetest: DEET, naistenõgese õli ekstrakt, nepeetalaktoon, tsitronellaõli või eukalüptiõli ekstrakt. Tihti on parim „tõrjevahend“ lehvik või õrn tuuleiil, sest sääsed ei salli õhu liikumist. Teised paljukasutatavad meetodid koduseks sääsetõrjeks on näiteks väikesed elektrilised matid, sääski tõrjuv aur ja spiraalid, mis põlema süüdates eraldavad inimestele meeldivat, kuid sääski tõrjuvat lõhna. Need kõik sisaldavad mingis vormis kemikaali alletriin. Sääsetõrjeküünlad, mis sisaldavad tsitronellaõli, on veel üks viis sääskede eemalhoidmiseks. Mõned vähemtuntud meetodid kasutavad selliste taimede nagu koirohi või salvei, sidrunipalsam, sidrunirohi, sidruni-liivatee ja pelargoon kasvatamist, mis toimivad sääskede vastu. Teadlased on siiski kindlaks teinud, et need taimed mõjuvad ainult siis, kui nende lehed purustatakse ja kasutatakse.
On mitmeid laialt levinud teooriaid sääsekontrolli kohta nagu väide, et B-vitamiin, eriti B1 tiamiin, küüslauk, ultraheliseaded, viiruk, nahkhiired, pääsukesed ja elektrilised putukahävitajad võivad olla kasulikud sääskede eemalhoidmiseks või tõrjeks. Kas need meetodid võivad olla mõjusad sääskede eemale peletamisel või nende arvukuse olulisel vähendamisel, jääb vaieldavaks. Pealegi on leitud, et mõned „sääski tõrjuvate“ ultraheliseadmete tootjad on petturlikud.
Kuigi nahkhiired võivad tohutult süüa putukaid, millest paljud on kahjurid, koosneb vähem kui 1% nahkhiire menüüst sääskedest; nad söövad rohkem suuremaid putukaid nagu põrnikad. Nahkhiired on tuntud marutaudi kandjad, seega peab hoolikas olema, kui üritatakse neid putukatõrjes kasutada. Sarnaselt tapavad elektrilised putukatõrjevahendid suures ulatuses lendavaid putukaid, koos sääskedega ka paljusid kasulikke putukaid; nad ei ole efektiivsed sääsetõrjeks.
Mõned uuemad sääselõksud nagu Coleman’i Mosquito Deleto (Sääsehävitaja) või Mosquito Magnet (Sääsemagnet) eraldavad süsihappegaasivinet koos teiste sääskede ligitõmbajatega nagu keemilised lõhnad , soojus, veeaur ja helid. Imetajat järele tehes tõmbavad need tegurid emaseid sääski lõksu poole, kus nad tüüpiliselt imetakse võrgu või hoidja sisse, kuhu nad kogunevad. Ameerika Sääsetõrje Assotsiatsiooni andmetel „need seadmed küll püüavad lõksu ja tapavad mõõdetava arvu sääski“, kuid nende efektiivsus ükskõik millisel juhul sõltub teatud asjaoludest nagu sääsepopulatsiooni suurus ja liigid ning nende paljunemiskoha tüüp ja asukoht. Nende uuemate sääselõksude suhtelist tõhusust veel uuritakse.
Sääsehammustuste sügelust ravitakse tihti kalamiinloputisega, millel võib olla rahustav efekt, kuigi selle mõju pole meditsiiniliselt tõestatud. Teised putukahammustuste leevendamise pulgad nagu After Bite on kaubanduslikult saadaval. Suuliselt või kohalikult rakendatud antihistamiinid ja difenhüdramiin paistavad olevat eriti head sügeluse leevendamisel. Austraalia koolilaste hulgas populaarne kodukootud ravim sääsehammustuste vastu seisneb selles, et joonistatakse pastapliiatsiga nahale neli noolt, üksteise suhtes täisnurga all ja kõik näitamas hammustuse poole. Pastaka poolt nahka tehtud lohud paistavad sügelust leevendavat, võib-olla koosmõjul platseebo-efektiga. Sarnane abinõu on nähtavale kohale sõrmeküünega X-kujundi surumine (nagu ristimärgiga saiakuklid). Veel üks kodune ravim (tundmatu päritoluga, kuigi see tundub olevat kasutusel nii Põhja-Ameerikas kui Euroopas) seisneb väikese koguse inimsülje kandmises mõjutatud alale. Sülg kuivab, jahutades ala ja pakkudes väikest leevendust. Sellegipoolest, nagu varemgi mängib siin tõenäoliselt osa platseebo-efekt.
