Oleviste kirik
| Vajab toimetamist |
Tallinna Oleviste kirik on kirik Tallinna vanalinnas (Lai tänav 50), mida praegu kasutab Tallinna EEKBL Oleviste Kogudus.
Kirik sai nime Norra kuningas Olaf Püha Haraldssoni järgi. Esmakordselt on kirikut mainitud 1267. aastal, mil ürikute kohaselt Taani kuninga Erik VI Klippingi ema Margarete annetas naistsistertslaste Püha Mihkli kloostrile patronaadiõiguse Oleviste kiriku ja selle kihelkonna üle. Olgugi, et arheoloogilisi tõendeid selle oletuse kinnituseks pole on tõenäoline, et kiriku eelkäija võis samas paigas asuda veelgi varem, juba 12. sajandil, mil sellesse paika oli tekkinud skandinaavia kaupmeeste kaubahoov ja asula. Tolleaegse kiriku ehitusviisi, arhitektuuri ning täpse asukoha kohta andmed puuduvad.
14. sajandi alguses alustati uue kiriku ehitamist, mis lõpetati 1330. aastal. 1364 valmis torn, mis oli nüüdsest madalam ja asus väljaspool kirikut. Üldjoontes tänaseni säilinud suuruse ning kuju omandas kirik 15. sajandil. Sajandi alguses püstitati uus kooriruum. Peale 1433. aasta 11. mai suurt tulekahju, milles kirik kõvasti kannatada sai, otsustati ehitada ka uus pikihoone. Selle ehitus toimus 1436-1450 ning seda juhtis Andrea Kulpesu. Vana pikihoone ning kabelid lammutati, hoone ehitati pikemaks ja laiemaks ning ta saavutas oma praeguse suuruse. Kolmelöövilise basiilika kesklöövi kõrguseks sai 31 meetrit, mis on kõrgeim Baltimail, torni kiviosa kõrguseks 57 meetrit. 1500. aasta paiku valminud gooti stiilis tornikiiver ulatus väidetavalt koguni 159 meetrini muutes Oleviste kiriku keskaegse Tallinna ning tollal ka kogu Euroopa kõrgeimaks kirikuehitiseks. Kõrge torni ehitusajendiks oli ilmselt selle kasutamine meresõidutähisena. Kirikut ümbritses kalmistu, mis asus hilisema Oleviste tänava kohal. Ürikutes nimetatakse ka Maarja, Olause ja Laurentiuse kabeleid. 15. sajandi ümberehituse käigus lammutatud Maarja kabeli järglane ehitati aastatel 1513.-1523. Olgugi, et lõpetamata, on see üks vormirikkamaid säilinud hilisgootika näiteid Tallinnas. 15. septembril 1524 toimunud luterliku reformatsiooni pildirüüste käigus hävitati rikkalikult kaunistatud kirikus kogu kunstiliselt väärtuslikum sisustus. Väliselt kirik ei kannatada ei saanud.
1625 aastal ööl vastu 29. maid süütas pikne kiriku torni. Hävis torn, kirikukellad, kogu sisustus. Säilisid vaid müürid. Kirik taastati kiiresti - jumalateenistuseks avati uksed kolme aasta pärast, uus torn valmis 1651. aastal kuid see ehitati endisest madalam - 135 meetri kõrgune. Järgmine tõsisem tulekahju toimus kirikus 1820. aastal ööl vastu 16. juunit, mil pikne süütas ühe nurgatornidest. Ametivõimude otsuse tõttu kiriku päästmise asemel ümbruskondseid maju evakueerida, ei tegutsetud tule kustutamisel operatiivselt ning tuli levis teistesse nurgatornidesse ja peatorni. Tulekahju kestis neli tundi ja hävitas kirku sisustuse täielikult, kahjustades hauakive ning isegi kivist piilareid. Õnnekombel säilis kiriku raamatukogu, mis oli varjul käärkambri all võlvistikus. Seekordne taastamine võttis aega 20 aastat ning seda toetasid ka Vene tsaarid Aleksander I ja Nikolai I. Välisilmesse lisandusid neogooti elemendid, kirikusse ehitati ahjud, torn taastati tänases kõrguses: 123,7 m. Kirik taasavati 16. juunil 1840.
27. juulil 1931 süttis torn taas pikselöögist. Tuli kustutati ning torn taastati endiste plaanide järgi. 1950. a. septembris anti kirik ühendatud Evangeeliumi Kristlaste - Baptistide Tallinna Oleviste Kogudusele. 1954. aastal toimus hoones ulatuslik siseremont.
Kirikutornis 60 meetri kõrgusel on külastajatele avatud vaateplatvorm.
Torni tipus paikneva kullatud muna läbimõõt on 114 cm.
Oleviste kirik on olnud aastast 1549 kuni aastani 1625 (mil välk kirikutorni hävitas) maailma kõrgeim ehitis.
Tänapäeval, kui Tallinnasse ehitatakse juurde uusi kõrghooneid, on Tallinna Linnavalitsus määrustanud, et need ei oleks kõrgemad kui Oleviste kiriku praegune kõrgus — 123,7 meetrit merepinnast.
[redigeeri] Välislingid
