John Maynard Keynes
| Vajab toimetamist |
John Maynard Keynes (5. juuni 1883 - 21. aprill 1946) silmapaistev inglise majandusteadlane, ajakirjanik, Inglismaa rahandusministeeriumi nõustaja. Teda peetakse ka tänapäevase makroökonoomika rajajaks.
Sisukord |
[redigeeri] Elulugu
Keynes sündis 1883 aastal puritaanlikus kodus. Keynesi koolitee läks läbi Etoni poistekooli King Kolledžisse. Keynes oli ülikooli üks silmapaistvamaid ja mitmekülgsemaid tudengeid. Ülikooliaega jäi kuulumine Apostlite ühingusse ja Bloombury gruppi, mille boheemlaslikud ja anti-puritaanlikud ideed mõjutasid kogu Briti kultuuri. Keynes ei tahtnud õppida Cambridges ei matemaatikat ega majandusteadust, ometi sundisid tema töölemineku kavatsused temalt matemaatika eksami tulemust. Peale eksami edukat sooritamist, hakkas Keynes ka majandusteaduse vastu huvi tundma. 1906 peale töötamist India Kontoris Londonis, tuli Keynes Kings Kolledžisse tagasi, kuna teda kutsuti majandusteaduse õppejõuks. Olles Cambridge' Ülikooli professor alates 1920. aastast, osales ta ka Inglise Panga Direktooriumi töös
20. sajandi 30-ndate aastate Suure Depressiooni ajal leidis ta Suurbritannias väljapääsu majanduskriisist. Oma teoreetilise pärandi avaldas J. M. Keynes 1936. aastal teoses "Hõive, protsendi ja raha üldteooria" (The General Theory of Employment, Interest and Money), milles on antud esmakordselt makromajanduskategooriate süsteemne käsitlus. Tähtsat osa selles süsteemis etendab raha, millele Keynes pühendas suure osa oma uuringutest. Ta osales väga aktiivselt Rahvusvahelise Valuutafondi (International Monetary Fund - IMF) loomises ning Teise maailmasõja järgse rahvusvahelise rahasüsteemi korrastamisel. 1956 aastal, kui akadeemilistes ringkondades võimutsesid keinsislased, ilmus Friedmani Raha koguse teooria, mis oli põhimõtteliselt keinsluse vastane. 1960 aastatel, kui Keynesi mõju hakkas juba vähenema teatas Nixon, et kõiki poliitikud on keinsistid. Keynesi täht oli kõige briljantsem 1964 aastal, kui Kennedy-Johnsoni valitsus asus rakendama fiskaalpoliitilisi meetmeid. Keynes suri 1946 aastal.
[redigeeri] Keynsasmi põhimõtted
Keinslus (Keynes)
1935 a. Roosevelt – "New Deal"
- suurendada avaliku sektori töötajate palkasid
- seega suureneb nende ostujõud
- see suurendab nõudlust ja tarbimist
- põhjustab tootmise kasvu
- töökohtade teke, suurem tööhõive
[redigeeri] Keynesi töödest
Keynes kummutas klassikute tõestused majanduse iseregulatsiooni jõust ja pani uskuma majandustegevuse kiire languse võimalikkusest.
Oma põhiteoses The General Theory of Employment, Interest and Money ühendas Keynes rahvatulu (ehk kogutoodangu), säästlikkuse, kapitalimahutused ja tarbimise suletud süsteemiks, mis tema arvates pidi tagama majanduse tasakaalu. Kategooriaid siduvaks lüliks pidas Keynes raha. Ta võttis oma uurimise keskpunktiks tööpuuduse ja püüdis selgeks teha selle põhjused. Peamiseks vahendiks sellega võitlemisel nägi Keynes riigi majanduslikku sekkumist.
- Kui hinnatase on lühikeses perspektiivis fikseeritud, toimub kohandumine mudelis nõutavate ja toodetavate kaupade (seega ka kogutoodangu ja tööhõive) kaudu. Sellist kohandumise varianti nimetatakse makromajanduses Keynesi eelduseks, mille kohaselt kogutoodang kujuneb nõudluse järgi, see tähendab et pakkujad toodavad nii palju kui antud hinnatasemel nõutakse.
Tihti on ökonomistide ja poliitiliste filosoofide ideed, kas õiged või valed, võimsamad kui seda tunnetatakse. Maailma viib edasi hoopis midagi muud. Praktilised inimesed, kes arvavad, et igasugused intellektuaalsed voolud neid ei mõjuta, on tavaliselt mõne iganenud ökonomisti orjad.
Kui mõistus sureb, sünnivad koletised.
Mida raskemad on ajad, seda halvemini laissez-faire süsteem töötab
[redigeeri] Mida tähendab olla keinsist?
Kõigepealt kaks põhilist arusaama:
- turumajandus ei jõua reeglina täishõiveni;
- valitsuse tegevus võib selle puudujäägi kõrvaldada.
Neokeinslased – majandus kaldub ebastabiilsusele ja valitsuse sekkumine on sageli vajalik. Enim häirib töötus. Usuvad siiski, et lõpuks suudab ka turumehhanism end ise langusperioodist välja korrigeerida. Majanduspoliitiliseks lahenduseks pakuvad ekspansiivset eelarve- ja finantspoliitikat.
Postkeinslased arvavad, et majandus on põhiliselt ebastabiilne ja tendents isekorrigeerumisele puudub. Nad leiavad, et tänapäeva majanduses domineerivad ametiühingud ja suured korporatsioonid ning pakuvad välja, et valitsus peab kasutama demokraatlikku planeerimist ja tulupoliitikat ning fiskaal- ja rahapoliitikat
