Paul Menesius

Paul Menesius (vene keeles Павел Гаврилович Менезиус või Менезий või Миннюст; 1637–1694) oli šoti päritolu Vene diplomaat ja sõjaväelane.

Tema perekonnanime on kirjutatud ka kujudel Menzies, Menghes, Meneses.

Menesius pärines vanast ja rikkast šoti perekonnast, mis oma tulise katoliikluse ja konservatiivsuse tõttu oli 1639 sunnitud emigreerima.

Paul Menesius õppis Prantsusmaal Douai jesuiitide kolleegiumis.

Pärast Oliver Cromwell surma 1658 naasis perekond Šotimaale. Kuigi Charles II tagastas perekonna maad, oli perekonna jõukus kadunud. Paul, kes oli noorem poeg, pidi hakkama ise endale elatist teenima. Ta asus Poolas sõjaväeteenistusse. Seal oli tal suhe ühe poolatariga ning ta tappis duellil tolle abikaasa.

Aastal 1661 meelitati ta üle Venemaale ja ta andis end venelastele vangi. Seal sai ta kapteni auastme. Aastal 1662 osales ta Vasemässu mahasurumises. Hiljem komandeeriti ta Smolensksse, kus ta sõbrunes Kirill Polujektovitš Narõškiniga. Aastal 1667 sõitis ta Rootsi mäetöölisi palkama.

Menesius abiellus Venemaa rauatehaste rajaja Marselise lesega.

Aastatel 1671–1672 viibis ta Šotimaal. Pärast naasmist kutsuti ta välja, et ta esitaks aruande rahvusvahelisest olukorrast. Sel ajal oli Venemaa valitsusel tarvis Andrussovo vaherahu tingimuste täitmiseks otsida Euroopa valitsejate seast liitlasi Poola ja Venemaa võitluseks Türgiga. Moskvast saadeti Euroopa õukondadesse kolm saadikut: Vinniuse, Jemeljan Ignatjevitš Ukraintsevi ja major Menesiuse (1672). Viimane pidi käima Berliinis, Dresdenis, Viinis, Venezias ja Roomas. Kõikjal peale Rooma kuulati ta küll viisakalt ära, kuid otsest vastust ei antud, Viinis suhtuti temasse isegi kahtlustavalt.

Menesius sõitis Viini teatega, et türklased on vallutanud Kamenetsi ja Venemaa relvastub, ning küsimusega, kas keiser tuleb Poolale appi ja kuidas. Keiser vastas, et ta viib Poola piiride lähedale suure ja väljaõpinud väe.

Venezia Senat vastas: "Jumal, aita tsaarlikul kõrgeaususel hävitada pealetungivad vaenlased ja rahustada kristlikud valitsejad."

Menesiusel oli Rooma minnes kaasas tsaar Vene tsari Aleksei Mihhailovitši kiri paavst Clemens X-le: "Rooma kiriku paavst ja õpetaja, kirjutage meile, suurvürstile: kas hakkate kristliku kohuse kohaselt aitama oma vägedega meie venda, tema kuninglikku kõrgust, ühise vaenlase vastu? Ja kui tahate aidata, saatke meile peagi kiri, milliste abinõudega, mis ajal ja millistes kohtades see abi oleks, et ühiste saadikute kaudu leping sõlmida. Ja kirjutage ka ümberkaudsetele valitsejatele, et ka nemad aitaksid kuninglikku kõrgust, ja nimelt kirjutage Louis'le, Prantsusmaa kuningale, ja Charlesile, Inglismaa kuningale, et nad lõpetaksid sõja Hollandi Staatidega ning pööraksid oma väed ühise kristlaste vaenlase vastu."

Roomas (1673) kuulutas Menesius kõigepealt välja paavsti vastuvõtu- ja hüvastijätuaudientsi tingimused. Paavst pidi Moskva suurvürsti nime ja tiitlit kuulama seistes, kirja vastu võtma ja oma kirja üle andma samuti seistes. Enne kirja kinnipitseerimist pidi kirja saadikule näidatama, et too saaks veenduda, et tsaari tiitel on täielikult välja kirjutatud. Paavsti tseremooniameister esitas vastutingimused: paavst istub kogu audientside aja ja saadik suudleb paavsti jalga. Paavsti ei saavat sundida teisiti käituma. Menesius vastas: "Paavsti jalga suudelda pole mulle sugugi kästud, sest meie suurvürst ei allu katoliku Rooma seadusele; ja ka eelnevatel aastatel, kui kreeklased olid ladinlastega usuühenduses, ei suudelnud kreeklased paavsti jalga. Kui 1438. aastal sõitis Ferrarasse paavst Eugenius IV juurde Konstantinoopoli patriarh Joseph metropoliitide ja piiskoppidega,siis paavst vahetas nendega munga kombel suudlusi ning seejärel suudlesid metropoliidid ja piiskopid ja teised astmed tema kätt." Tseremooniameister vastas: "Kui paavsti juurde sõidab keiser või mõni muu kristlik valitseja ning paavsti jalga suudlema ei hakka, siis ta paavsti näha ei saa." Menesius vastas: "Kui nii, siis las paavst laseb mind ära saata."

Et paavsti õukonnas oldi asjast huvitatud, siis saadikut ära ei lastud, ja saadik ei suudelnud paavsti jalga, vaid ainult põlvitas ning pead ei kummardanud. Paavst võttis kirja vastu istudes, andis selle üle esimesele tseremooniameistrile ning ütles: "Rõõmustan, nähes saadikut teie valitseja juurest; aga seda, mida teie valitseja oma kirjas meilt palub, me teeme rõõmuga ja varsti koostame vastuse." See järel panid tseremooniameistrid Menesiuse kummargile paavsti põlvede juurde. Kui paavst tõusis ja õnnistas kõiki, suruti Menesius põlvili. Kui saadik avaldas hiljem kardinalile nördimust vägivaldse põlvilisurumise pärast, vastati talle, et kõik saadikud täidavad paavsti õukonna kombeid ja kuuletuvasd tseremooniameistritele.

Menesius külastas ka endist Rootsi kuningannat Kristiinat, kes elas katoliiklasena Roomas. Kristiina ütles talle: "Olen väga rõõmus, et tsaarlik kõrgus suvatses saata saadiku paavsti juurde: kui ma saan valitseja asjadele kuidagi kaasa aidata, siis ma pean seda tegema, sest kui ma olin kuninganna Rootsi kuningriigis, siis oli meie vahel liit, mida ma jään igavesti meeles pidama."

Vastuskirja kirjutamisel ilmnes ülesaamatu raskus. Menesiusele öeldi: "Paavst kirjutab suurvürsti nime ja tiitli nii, nagu nad olid kirjutatud tsaari kirjas, kirjutab üle kõikide valitsejate: kõige kõrgemale valitsejale, ainult et on võimatu kirjutada teie valitsejat tsaariks, sest tsaar ja keiser on üks ja seesama sõna, ja kirjutada tsaariks, siis saavad keiser ja teised valitsejad paavsti peale pahaseks." Selle peale näitas Menesius keisri, Venezia ning Brandenburgi ja Saksi kuurvürsti kirju, kus valitsejat nimetati tsaariks. Paavst saatis vastuseks küsimuse, mida tähendab "tsaar". Menesius vastas: "Nii nagu on nimed paavst, Rooma keiser, Türgi sultan, Pärsia šahh, Krimmi khaan, India mogul, Abessiinia pretiaan, Araabia zaref, Bulgaaria kolman, Peloponnesose despoot, Paabeli kaliif ja teised, nii on ka slaavi keeles: Venemaa tsaar." Menesiuselt küsiti, kuidas "tsaar" ladina keelde tõlkida. Ta vastas: "Tõlkida ei saa, kuid te ju kirjutate ilma tõlketa ladina tähtedega kõik minu poolt loetletud valitsejate nimetused!"

Kardinal Barberini ütles: "Kui nüüd paavst ei rahulda tsaarliku kõrguse väärikust, siis see, kes meist, vanadest kardinalidest, pärast teda saab paavstiks, rahuldab tsaari väärikuse. Meie, vanad kardinalid, saadame suurele valitsejale kirja vabanduusega, kirjutame nime ja tiitli täielikult välja, kui ainult nüüd suur valitseja meie peale ei pahanda, sest paavsti võimu ja paavsti sõna valitseb paavsti õepoeg kardinal Alterius, ja teeb kõik omamoodi oma ajalikuks uhkuseks, mida ta paavstile keele peale paneb, seda paavst räägibki."

Lõpuks kutsuti Menesius paavsti juurde salajasele audientsile. Clemens küsis: "Miks sa ei taha minult kirja vastu võtta?" Menesius vastas: "Meie suur valitseja kirjutas teile Jumala nimel ja kristliku kohuse poolest abipalve oma vennale, Poola kuningale meie ühise vaenlase, Türgi sultani vastu. Teie, Rooma kiriku paavst ja õpetaja, ei osutanud suurele valitsejale oma armastust, ei nimetanud teda tsaariks; aga teie, Rooma kiriku paavst ja õpetaja, peate ühendama, mitte lõhkuma." Paavst ütles: "See on võimatu asi, sest minu vennad, eelnevad paavstid, seda ei teinud; meil oli juba istung kardinalidega, ja nad ei luba mul seda teha." Menesius ütles: "Kui te teete tsaarlikule kõrgusele mõne jämeduse, siis valitseja kirjutab sellest ka teistele kristlikele valitsejatele." Paavst helistas hõbekellukest ning käskis sisse astunud maestro di camera'l tuua kuldketi paavsti vapiga ja lasuurpalvehelmed. Paavst andis need asjad Menesiusele sõnadega: "Kingin sulle mälestuseks."

Menesius saadeti ära lubadusega, et paavst saadab Venemaale saadiku tiitli asjus kokku leppima. Nõnda lõppesid läbirääkimised edutult. Menesius viis Moskvasse kirja koopia, mis Roomat millekski ei kohustanud. Seal mainiti Vene tsaari sõnadega: "Dilecto filio, nobili viro Alexio Michaeli, Magno Moschorum Duci" "Armsale pojale, Alexiusele Michaeli pojale, moskvalaste suurvürstile". Moskva võime rõõmustas aga seegi tulemus ja Menesiuse järeleandmatus saadikuna.

Aastal 1674 ülendati Menesius polkovnikuks ja määrati välisasjade ametkonda. Tema sõprus Kirill Narõškiniga, kes oli nüüd tsaari äi, ja Patrick Gordoniga, ning hõimlus Narõškinite ja Artamon Sergejevitš Matvejeviga lähendas Menesiust tsaarile.

Kuni tsaar Aleksei Mihhailovitši surmani juhendas Menesius tema poja Pjotr Aleksejevitši (tulevase Peeter I) sõjaväelisi mänguõppusi. Tsaar määras enne surma teda Peetri kasvatajaks.

Pärast tsaar Aleksei surma Menesiuse staatus õukonnas halvenes. Aastatel 1677–1678 osales ta Tšigirini sõjakäikudes, aastatel 1680–1689 viibis ta Smolenskis. Pärast Moskvasse naasmist osales ta diplomaatilistel läbirääkimistel, kuigi ta ei olnud enam välisasjade ametkonna koosseisus. Aastal 1688 osales ta teises Krimmi sõjakäigus.

Peeter I ajal toodi ta tagasi Moskvasse. Peeter suhtus Menesiusesse hästi ning hoolitses pärast tema surma 1694. aastal ka Menesiuse perekonna eest. Andmed Menesiuse järeltulijatest katkevad 1702. aastast.

Menesius kaitses innukalt Venemaa huvisid, kuid jäi tulihingeliseks katoliiklaseks ja Šotimaa patrioodiks. Ta unistas Venemaa pööramisest katoliku usku.