Külmakühm
Külmakühm ehk pingo ehk hüdrolakoliit on igikeltsatekkeline positiivne pinnavorm.
Külmakühm on jäise tuumaga kühm külmunud mineraalses pinnases. Sama nähtust orgaanilistes setetes ehk turbas nimetatakse palsa. Siin on väike terminoloogiline segadus, sest kirjanduses võib kohata ka vastupididist olukorda st pingo ehk külmakühm turbas ja palsa mineraalmaal.
Külmakühm tekib seepärast, et vesi külmudes paisub. Igikeltsa aktiivsesse ehk suvel sulavasse horisonti võib suvel teatud kohtadesse (nõgudesse) koguneda suurel hulgal vett, mis külma aastaaja saabudes külmub ning paisub ning seeläbi maapinda kergitab. Järgmisel suvel jääkeha sulada ei jõua, kuid tema ümber koguneb veel rohkem vett, mis talvel maapinda veelgi kergitab. Mõistagi ei saa selline tsükkel igavesti jätkuda. Kuna maapind on rabe, siis ta muutub lõheliseks ning avab seega tee kiirele sulamisele suvel. Külmakühmud on lühiajalised nähtused, mille eluiga võib ulatuda kuni kümne aastani.
Üheaastased külmakühmud on suhteliselt väikesed, kõgus 1...2 meetrit. Mitmeaastased võivad aga kasvada 30...40 meetri kõrguseks.
