Igikelts

Igikelts ehk kirsmaa on kestvalt külmunud maakoore ülemine osa.

Igikelts katab ligi 25% Maa pinnast.

Igikelts tekib aladele kus esinevad aastaringselt suhteliselt madalad temperatuurid, vähe sademeid, seega vaja on kontinentaalset kliimat. Igikeltsa paksus võib ulatuda paarist meetrist mitmesaja meetrini. Peale sademete ja temperatuuride sõltub sügavus peamiselt pinnase koostisest ja lõhelisusest; mida lõhelisem ja jämedateralisem pinnas, seda sügavamale võib ulatuda ka külmumispiir.

Eristatakse lausalist, katkendlikku, saarelist ja merealust igikeltsa. Lausaline igikelts katab ligikaudu 20 miljonit km² Maa pinnast. Saareline igikelts paikneb, kas mägedes või lausalise igikeltsa läheduses.

Igikelts võib olla kas süngeneetiline see tähendab tekkinud üheaegselt setete kujunemisega, vōi epigeneetiline see tähendab külmunud pärast setete kuhjumist.

Igikelts on reliktne nähtus ehk püsinud vähemalt viimasest jääajast, selle tõestuseks on näiteks mitmed mammutite säilinud jäänused, mis vastasel korral oleks hävinud.

Igikeltsa alade jääkatteta piirkondades võib pealmine kiht soojal aastaajal sulada, seda nimetatakse aktiivne horisont, selle all asuvat pidevalt külmunud kihti nimetatakse passiivne- ehk inertne horisont. Arusaadavalt sõltub aktiivse horisondi paksus paljudest asjaoludest: geograafiline laius, nõlva ekspositsioon, temperatuur, pinnase soojusjuhtivus jne.

Igikelts on ka oluline reljeefikujundav tegur. Ta põhjustab muuhulgas selliseid nähtusi nagu: solifluktsioon, defluktsioon termoabrasioon, pinnase kohrutus, pingo, termokarst, jääkiil, polügonaalpinnas, palsa.

Igikeltsa tõttu on raskendatud jõgede põhjaerosioon, mistõttu jõed on suhteliselt madalad, laiad ja väga meandreerunud.