Jeppe Aakjær

Jeppe Aakjær (sünninimi Jeppe Jensen; ka Jeppe Jensen Aakjær; 10. september 1866 Aakjær Skive lähedal Fly kihelkonnas Jüütimaal – 22. aprill 1930 Jenle talu (Skivest põhja pool)) oli taani luuletaja ja romaanikirjanik, üks Taani juhtivaid kodukohakirjanikke.

Ta kasvas üles viletsas talumajas Jüütimaal rangelt pietistlikus perekonnas. Nooruses tegi ta vaheldumisi põllutööd ja käis rahvakoolis, kus ta lähenes Nicolai Grundtvigi kristlusetõlgendusele.

Oma lapsepõlvest jutustab ta raamatutes Poisiaastad (Drenge aar), Noorukiaastad (Knøseaar) ja Enne koitu (Før det dages) ning romaanis Talupoja poeg (Bondens Sen; 1899).

Jeppe Jensen sündis Aakjæri küla kuuest talust kõige vaesemas. Tema vanemad olid talupidaja Jens Peder Jensen ja Kathrine Marie Jeppesen. Isa oli ekstravertne, laialt naerev ja ratsionaalne ning huvitus poliitilistest ja sotsiaalsetest probleemidest, ema oli introvertne, kurvalt naeratav ja emotsionaalne ning huvitus ainult kodustest asjadest. Ema lootis Jumalale, isa kahtles Jumala olemasolus, kuid ei näidanud seda välja.

Mälestusteraamatus "Fra min Bitte-Tid" ütleb Aakjær, et isa esindas argielu proosat, ema aga igapäevast poeesiat. Isa pärand avaldus nähtavasti tema proosas (propagandistlikes romaanides ja kihutuskõnedes), ema pärand rohkem luules (loodus- ja armastusluules). Ema pärandit pidas Aakjær endas tugevamaks. Oma luule läteteks pidas ta hulkumist puutumatus looduses koos emaga või üksi ning ema tundlikkust ja südamlikkust.

Vanemate kõrval mõjutas noore Aakjæri arengut kõige rohkem Niels Jakobsen, kes oli tema õpetajaks viimasel aastal Fly koolis (1879–1880). Jakobsen kasutas õpetamisel Nicolai Grundtvigi ja Christen Koldi Koldi vaimus elavat jutustamist. Jeppe hakkas käima õpetaja kodus ning laenas Bernhard Severin Ingemanni, Steen Steensen Blicheri, Carit Etlari ja paljude teiste raamatuid.

Jakobsen hoolitses selle eest, et võimekas poiss pääses Staby Højskole sse Ringkøbingi lähedal 1882 ja Blaagaardi seminari Kopenhaagenis 1884 rahvakooliõpetajaks õppima.

Ta on palju kirjutanud oma kodupaigast Jüütimaast. Ta hoolis vaestest ja rõhutud maainimestest ning kirjeldas nende tagasihoidlikku ja lihtsat elu. Kahekümneaastasena pandi ta vangi, sest ta väljendas vabalt oma muret nende inimeste pärast, kuid ametnikud ei hoolinud sellest.

1884. aasta sügisel Kopenhaagenisse jõudnud Jeppe kasutas agaralt pealinna võimalusi silmaringi laiendamiseks: käis ettekannetel, muuseumides, raamatukogudes, teatrites. Ta hakkas tõsiselt lugema realistlikke kirjanikke. Ta käis alati kuulamas Georg Brandese esinemisi, keda ta pidas Taani südametunnistuseks. Brandeselt õppis ta, et elusa kirjanduse tunnuseks on probleemide tõstatamine.

Ta õppis rahvakooliõpetajaks, oli esimene õpilane, seejärel õpetas rahvakoolides, sooritas 1895 küpsuseksami ning pühendus pärast mõnd aastat ülikooliõpinguid (õppis 1895–1898 ajalugu)kirjanikutööle.

Sajandi lõpus töötas ta mõne aasta ajakirjanikuna Kopenhaagenis, kus teda köitsid Georg Brandese ideed ja sotsialism. Niipea kui võimalik (1907), läks ta kodukanti tagasi, et tegelda kirjatööga ning talupoegade harimisega.

Romaanist Kus on käärivaid jõudusid (Hvor der er gaerende Kraefter) ilmneb, millise tähtsuse ta omistab sotsiaalsele võitlusele. Järgmises romaanis Viha lapsed (Vredens børn; 1904) domineerivad agressiivsed mässumeeleolud. See jõuline raamat sillutas teed mõningatele reformidele.

Tuntumad luulekogud on Rukki laulud (Rugens sange; 1906) ja Heimdali rännud (1924), kus ta luuletab kodukohast. Luules kasutab ta psalmide ja rahvaluule motiive, taunides Taani maaproletariaadi ekspluateerimist.

Ta on kirjutanud ka novelle, näidendeid ja muud. Ta kirjutas oma lemmiku Steen Blicheri eluloo Steen St. Blicheri elutragöödia (Steen St. Blichers Livstragedie).