Innocentius X

Vajab toimetamist

Innocentius X

Ilmalik nimi Giovanni Battista Pamphili Valitsemisaja algus 15. september 1644 Valitsemisaja lõpp 7. jaanuar 1655 Eelkäija Urbanus VIII Järeltulija Aleksander VII Sünnikuupäev 6. mai või 7. mai 1574 Sünnikoht Rooma Surmakuupäev 7. jaanuar 1655 Surmakoht Rooma

Innocentius X, Giovanni Battista Pamphili või Giambattista Pamphili, varasemas kirjapildis ka Pamphilj (6. mai või 7. mai 1574- 7. jaanuar 1655) oli paavst 1644-1655. Ta oli 236. paavst.

Giovanni Battista Pamphili sündis Roomas Camillo Pamphili ja Maria Cancellieri del Bufalo 9 lapselises peres 6 lapsena. Ta on emapoolsest liinist Aleksander VI otsene järeltulija Isabel Borja kaudu. Tema onu Girolamo Pamphili sai 1604 kardinaliks. Pamphili õppis Rooma kolleegiumis õigusteadust ja omandas 1594 doktorikraadi. Ta oli Gregorius XV ja Urbanus VIII järel kolmas paavst, kes oli oma hariduse omandanud jesuiitide käest.

Sisukord 1 Ametid 2 1644.aasta konklaav 3 Barberinide hukkamõist 4 Välispoliitika 4.1 Suhted Saksamaaga 4.2 Suhted Prantsusmaaga 4.3 Suhted Hispaaniaga 4.4 Suhted Portugaliga 4.5 Suhted Inglismaaga 4.6 Suhted Poolaga 4.7 Suhted Rootsiga 4.8 Suhted Itaalia riikidega 5 Liturgilised reformid 6 Jansenism 7 Klerikaalsete institutsioonide reformid 8 Muud otsused 9 Uued piiskopkonnad 10 Beatifikatsioonid 11 Onupojapoliitika 12 Innocentius X kultuuriloos 13 Kardinalide pühitsemised 14 Surm

[redigeeri] Ametid

• 1601 advokaat
• Juuni 1604 – 26. märts 1621 Rota audiitor
• 26. märts 1621 – 1625 nuntsius Napolis
• 1625 – 1626 kardinal Francesco Barberini datarius
• 1625 kardinal Francesco Barberini juhitava delegatsiooni koosseisus Prantsusmaal
• 19. jaanuar - 30. mai 1626 Antiookia patriarh (pühitseti 25. jaanuaril)
• 1626 kardinal Francesco Barberini juhitava delegatsiooni koosseisus Hispaanias.
• 30. mai 1626 nuntsius Hispaanias
• 30. august 1627 kardinalpreester in pectore (avalikustati 19. novembril 1629)
• 12. august 1630 – 15. september 1644 San Eusebio kardinalpreester
• 1639 – 15. september 1644 Trento oikumeenilise kirikukogu kongregatsiooni prefekt.
• Jurisdiktsiooni ja immuniteedi komisjoni liige.
• Rooma inkvisitsiooni sekretär.
• Poola protektor.
• 12. jaanuar 1643 – 14. märts 1644 camerlengo

[redigeeri] 1644.aasta konklaav

Innocentius X valiti paavstiks 15. septembril 1644 ja krooniti 4. oktoobril. Ta oli esimene paavst, kes oli kardinaliks saanud in pectore. 9. augustist 15. septembrini toimunud konklaavi viimases voorus osalesid 53 kardinali. Sellel konklaavil oli soosikuks kardinal Giulio Cesare Sacchetti, kuid Gil Garrillo de Albornoz esitas tema vastu veto. Kompromisskandidaadina valitud Pamphili vastu olid prantslased, kuid kardinal Jules Raymond Mazarini veto saabus Rooma liiga hilja. 7. septembril suri konklaavil kardinal Guido Bentivoglio. 10. septembril lahkusid kardinalid Giulio Gabrielli ja Gaspare Mattei konklaavilt.

[redigeeri] Barberinide hukkamõist

Innocentius X määras ametisse komitee, mis pidi uurima Barberini suguvõsa seotust esimese Castro sõjaga. Karistuse kartuses põgenes kardinal Antonio Barberini 27. septembril 1645 Prantsusmaale, kardinal Francesco Barberini ja Taddeo Barberini järgisid 15. jaanuaril 1646 tema eeskuju, siirdudes samuti Prantsusmaale, kus Mazarin võttis nad oma kaitse alla. Innocentius X lasi seejärel Barberinide varanduse konfiskeerida. 1648 taastati Francesco Barberini ametid, kuid paavsti lepitus Barberini suguvõsaga saabus alles 1653, kui Carlo Barberini pühitseti kardinaliks ja Antonio Barberinil lubati pöörduda tagasi Rooma.

[redigeeri] Välispoliitika

[redigeeri] Suhted Saksamaaga

Münsteris vahendas 1648 katoliiklaste huve Kolmekümneaastase sõja lõpetanud rahulepingu sõlmimisel nuntsius Fabio Chigi. Innocentius X oli vastu selle rahulepingu sõlmimisele, kuna selle raames võis näha katoliiklaste seniste õiguste kitsendamist Saksamaal. Ta avaldas 20. augustil 1650 apostelliku kirja Zelus domus Dei (koostatud 1648), milles taunis katoliiklaste õiguste eiramist. Innocentius X ei toetanud Ferdinand III piisavalt, et too oleks suutnud türklased oma aladelt tagasi lüüa.

[redigeeri] Suhted Prantsusmaaga

Innocentius X üritas tagada rahu Prantsusmaa ja Hispaania vahelises sõjas, kuid tema suhted kardinal Mazariniga olid väga jahedad, mis leevenesid vaid ajutiselt, nt. jansenismi taunimise ajal. Ta pühitses Mazarini venna Michel Mazarini kardinaliks, kuid ei tunnustanud 1653 Mazarini määramist Metzi piiskopiks Louis XIV poolt. Ta pühitses 1652 kardinaliks Pariisi koadjuutori Jean-François-Paul de Gondi de Retzi, kes arreteeriti detsembris 1652. 2. jaanuaril 1653 teatas Roomas resideeruv Prantsusmaa suursaadik juhtunust paavstile, kes protesteeris Mazarini käitumise vastu. Paavst kutsus nuntsius Nicolo Guidi di Bagno Pariisist tagasi ja saatis tema asemele Neri Corsini, keda Mazarin omakorda ei tunnustanud. Corsini pandi ühte Marseilles’i kloostrisse aresti alla ja Bagno jätkas oma tegevust Pariisis 1656.aastani. 1654 õnnestus kardinal Retzil vanglast põgeneda ja ta jõudis 30. novembril 1654 Rooma, kus ta järgmisel päeval kohtus paavstiga.

[redigeeri] Suhted Hispaaniaga

1647 puhkes Hispaaniale alluvas Napolis ülestõus, kuid Hispaania hegemooniat Itaalias kartev Prantsusmaa soovitas paavsti vägedel ala vallutada. Innocentius X keeldus Napolisse tungimast ja lasi Hispaania vägedel hõivata Napoli. 1650 saatis Felipe IV oma suursaadikuks Rooma Daniel O’Daly.

[redigeeri] Suhted Portugaliga

Innocentius X taunis Portugalis 1640 puhkenud ülestõusu, mis viis kuningriigi taasiseseisvumiseni, kuid Felipe IV ootas paavstilt karmimate meetmete rakendamist portugallaste vastu. 1648 keeldus Innocentius X tunnustamast João IV Portugali kuningana ja keeldus määramast ametisse Portugali piiskoppe, mistõttu tegutses sel ajal Portugalis ametlikult vaid üks piiskop.

[redigeeri] Suhted Inglismaaga

Innocentius X tunnustas Iirimaal puhkenud kodusõjas konföderatsiooni. Ta soovis 23. novembril 1644 saadetud kirjas anda kardinalitiitli Luke Waddingile, kes keeldus sellest. Wadding soovitas paavstil saata Iirimaale nuntsius, kelleks määrati peapiiskop Giovanni Battista Rinuccini. Benburbi lahingus saavutatud võitu tähistati Santa Maria Maggiore katedraalis Te Deumiga. Selles lahingus katoliiklaste kätte trofeedena langenud lahingulipud toodi Püha Peetruse basiilikasse, Innocentius X saatis Tyrone krahvile mõõga ja oma õnnistuse Owen Roe O’Neillile.

[redigeeri] Suhted Poolaga

Innocentius X toetas poolakate võitlust türklastega.

[redigeeri] Suhted Rootsiga

1651 saadeti jesuiit Paolo Casati Rootsi. 6. juunil 1654 loobus kuninganna Kristiina troonist.

[redigeeri] Suhted Itaalia riikidega

Parma hertsog Rannuccio II Farnese keeldus tasumast Castro sõjas määratud maksu (monti) ja keeldus tunnustamast Cristoforo Guardit Castro piiskopina. Kui piiskop tapeti, pidas Innocentius X selles teos süüdlaseks hertsogit, paavsti väed tungisid 2. septembril 1649 Castrosse ja linn hävitati. Hertsog pidi Castro loovutama paavstile, kes pantis selle maad hertsogi võlgade katteks.

Innocentius X toetas Venezia võitlust türklastega.

[redigeeri] Liturgilised reformid

Innocentius X mõistis 12. septembril 1645 hukka jesuiitide praktika hiina riituse kasutamisel.

1650.aastat tähistati juubeliaastana.

30. juulil 1650 avaldatud bullas Etsi alias kohustas ta prelaate kasutama missal Cæremoniale Episcoporumit.

[redigeeri] Jansenism

Urbanus VIII oli mõistnud hukka Cornelius Janseniuse 1640 ilmunud teose Augustinus, kuid probleem augustiinliku teoloogia üle jätkus. 85 Prantsusmaa piiskoppi teatasid paavstile koostatud ühises avalduses teoses leiduvate 5 lause vastuolulisusest katoliikliku teoloogiaga, mille tõttu määras Innocentius X 20. aprillil 1651 ametisse komisjoni, mis pidi uurima Janseniuse vaadete õigsust ja vaidlusaluste 5 lause teoloogilist vastavust katoliikliku teoloogiaga. Samas tekkis Prantsusmaa prelaatidel seoses gallikaani kiriku privileegidega küsimus, kas antud teemat tuleb arutada Prantsusmaal või Roomas. 31. mail 1653 avaldas Innocentius X bulla Cum occasione, milles mõisteti vaidlusalused 5 lauset ketserlikeks. 11. juulil 1653 tunnustasid paavsti otsust Prantsusmaa piiskopid, mis oli esimene kord pärast Bourgesi pragmaatiliste sanktsioonide avaldamist, kui Prantsusmaa prelaadid tunnustasid ilma oikumeenilise kirikukogu vastava otsuseta paavsti poolt langetatud otsust religioossetes küsimustes.

[redigeeri] Klerikaalsete institutsioonide reformid

1644 kinnitas ta Lääne-India patriarhi jurisdiktsiooni.

1644 tunnustas ta Jeanne Chezard de Mateli rajatud ordu (l'Ordre du Verbe Incarné) privileege.

1645 sätestas ta minimiitide kerjusordu (ordo minimorum OM) Trinita dei Monti konvendi kuuluvust prantsuse vaimulikele.

1646 avaldatud kirjas Prospero felicique statui kohustas ta jesuiite iga 9 aasta järel pidama üldkongregatsiooni ja keelas neil kauem kui 3 aastat pidada järgemööda ühtki ametit, väljaarvatud noviitside ülema ametit.

1646 saatis ta laiali José de Calasanzi rajatud piaristid (Sch. P).

1. veebruaril 1647 lahendas ta Citaeux kloostris puhkenud vaidluse abti määramise üle.

1647 puhkes La Puebla de Los Angelese piiskopi Juan de Palafax y Mendoza ja jesuiitide vahel tüli jesuiitidele sätestatud privileegide pärast. 25. mail 1647 paavstile saadetud kirjas mõistis piiskop hukka jesuiitide priviligeerimise. 18. mail 1648 saadetud vastuses kinnitas Innocentius X, et piiskopil on jurisdiktsioon oma piiskopkonnas, kuid ta peab olema palju sallivam jesuiitide suhtes. Vaidluse jätkudes kinnitas paavst 27. mail 1653 uuesti oma otsust.

1648 tunnustas ta Anne de Xainctonge rajatud ursuliini õdede seltsi.

Ta tunnustas Vincenzo Caraffa soovitusel rajatud Bona Mors vennaskonda.

1650 saatis ta laiali Alessandro Crivelli rajatud ambrosiaanide ordu.

1651 saatis ta laiali Hea Jeesuse regulaarvaimulikud, kes kaldusid kõrvale oma reeglitest.

22. märtsil 1652 tunnustas ta Francis Deuwerdersi rajatud Püha Toomase südame vennaskonda.

15. augustil 1652 rajas ta Super statu regularium kongregatsiooni (Sacrée Congrégation Super statu regularium).

Ta saatis laiali bartolomiidid ja kohustas neid liituma teiste ordudega.

Ta eraldas Somaschi kongregatsioonist Cesar de Busi rajatud Kristliku Doktriini regulaarvaimulikud (CCD).

[redigeeri] Muud otsused

1644 avaldatud kirjas lubas ta kardinalidel pärast ametissepühitsemist jätta alles aadlitiitlid, kuid keelas neil kasutada oma vappidel krooni.

20. novembril 1645 muutis ta Manilas asuva dominikaanide kolleegiumi ülikooliks.

Seoses Barberinide põgenemisega avaldas Innocentius X 19. veebruaril 1646 bulla Cum juxta, milles sätestas, et kardinalid, kes lahkuvad paavsti loata oma valdustest, ei tohi sinna tagasi pöörduda 6 kuu jooksul.

6. juulil 1648 rajas ta Ravennasse maroniidi kolleegiumi.

1655 muutis ta Kirikuriigis asuvate vanglate tingimused inimlikumaks.

[redigeeri] Uued piiskopkonnad

• 4. mai 1648 La Rochelle piiskopkond Prantsusmaal
• 13. september 1649 Aquapendente piiskopkond Itaalias
• 1650 Amida piiskopkond Türgis
• 1650 taastas Belgradi piiskopkonna
• 1651 Prantsuse Guajaana apostellik prefektuur
• 13. oktoober 1653 Šotimaa apostellik prefektuur

[redigeeri] Beatifikatsioonid

Innocentius X kuulutas õndsaks 4 isikut

1. Bernard Tolomeo 24. november 1644
2. Filippo Benizi 8. oktoober 1645
3. Flüe Nicolause 1. veebruar 1649
4. Capistrano Johannese 19. detsember 1650

Ta kinnitas Feltre Bernardine austamise (venerabilis) 13. aprillil 1654. Jeanne Baptiste de Bourbon soovitas tal alustada Arbrisseli Roberti õndsakskuulutamise protsessi.

[redigeeri] Onupojapoliitika

Innocentius X venna Pamphilio Pamphili abikaasa oli Olimpia Maidalchini Pamphili. Nende poeg Camillo Francesco Maria Pamphili pühitseti 1644 kardinaliks, kuid ta loobus 1647 oma ametist, abielludes Meldola, Sarsina ja Rossano vürstinna Olimpia Aldobrandiniga, kelle ema Ippolita Ludovisi oli Gregorius XV sugulane. Pamphilio tütar Maria Flaminia abiellus 1640 Bassano vürsti Andrea Giustinianiga. Pamphilio Pamphili tütar Costanza Pamphili abiellus 21. detsembril 1644 Piombino vürsti ja Fiano hertsogi Niccolo I Ludovisiga.

Innocentius X õde Porzia abiellus Ferrante Scottiga.

Pamphili perekond adopteeris Camillo Astalli-Pamphili, kes sai 1650 kardinaliks, kuid kuna ta ei kuuletunud paavstile ja avaldas riigisaladusi Hispaania suursaadikule, pidi ta veebruaris 1653 loobuma Pamphili nimest, vapist ja kõikidest ametitest ning minema eksiili.

Olimpia Maidalchini Pamphili vennapoeg Francesco Maidalchini sai 1647 kardinaliks.

[redigeeri] Innocentius X kultuuriloos

Innocentius X ajal lõpetati Püha Peetruse basiilika siseviimistlus, renoveeriti Lateraani basiilikat, taastati Piazza Navona, ehitati Villa Doria Pamphili. Diego Velazquez tegi temast portreemaali ja Giovanni Lorenzo Bernini lõi büsti. Alates 1650 andis ta Urbi et orbit Palazzo Quirinale palkonilt. Ta oli Pierre Mignardi ja Claude de Lorraini patroon. Vatikani raamatukogu juhtis tema ajal Lucas Holstenius. Tema pihiisa oli jesuiitide ordukindral Giovanni Paolo Oliva ja kantsler oli Girolamo Casanata.

[redigeeri] Kardinalide pühitsemised

Innocentius X pühitses 40 kardinali 8 konsistooriumil. Lisaks itaallastele said kardinalideks 2 hispaanlast, 1 prantslane, 1 sakslane ja 1 poolakas. Tema ajal said kardinalideks tulevased paavstid Aleksander VII, Innocentius XI ja Aleksander VIII. Pärast Innocentiust on ainult Paulus VI poolt pühitsetud kardinalidest saanud kolm kardinali paavstideks. 5. oktoobril 1654 rajas ta Santa Agnese fuori le mura titulaarkiriku.

1. Konsistoorium 14. november 1644
   1. Domenico Cecchini in pectore
   2. Francesco Maria Farnese in pectore
   3. Giancarlo de' Medici
   4. Camillo Francesco Maria Pamphili
2. Konsistoorium 6. märtsil 1645
   1. Niccolò Albergati-Ludovisi
   2. Pier Luigi Carafa
   3. Tiberio Cenci
   4. Alderano Cibo
   5. Orazio Giustiniani
   6. Benedetto Odescalchi (Innocentius XI)
   7. Federico Sforza
3. Konsistoorium 28. mai 1646
   1. Jan Kazimierz Waza
4. Konsistoorium 7. oktoober 1647
   1. Antonio de Aragón-Córdoba-Cardona y Fernández de Córdoba in pectore
   2. Francesco Cherubini
   3. Francesco Maidalchini
   4. Michel Mazarin
   5. Fabrizio Savelli
   6. Lorenzo Raggi
   7. Cristoforo Vidman
5. Konsistoorium 19. september 1650
   1. Camillo Astalli-Pamphili
6. Konsistoorium 19. veebruar 1652
   1. Baccio Aldobrandini
   2. Giberto Borromeo in pectore
   3. Fabio Chigi (Aleksander VII)
   4. Giacomo Corradi
   5. Jean-François-Paul de Gondi de Retz
   6. Friedrich von Hessen-Darmstadt
   7. Lorenzo Imperiali
   8. Giovanni Girolamo Lomellini
   9. Luigi Omodei
   10. Pietro Vito Ottoboni (Aleksander VIII)
   11. Domingo Pimentel
   12. Marcello Santacroce
7. Konsistoorium 23. juuni 1653
   1. Carlo Barberini
8. Konsistoorium 2. märts 1654
   1. Ottavio Acquaviva d'Aragona
   2. Francesco Albizzi
   3. Decio Azzolini
   4. Prospero Caffarelli
   5. Carlo Gualterio
   6. Carlo Pio di Savoia
   7. Giovanni Battista Spada

[redigeeri] Surm

Innocentius X suri 7. jaanuaril 1655 Roomas.

Eelnev: Urbanus VIII

Paavst 1644–1655

Järgnev: Aleksander VII