Giovanni Boccaccio
Giovanni Boccaccio [džov'anni bok'atšo] (16. juuni 1313 – 21. detsember 1375) oli itaalia kirjanik. Teda peetakse novelli kui kirjandusžanri rajajaks.
[redigeeri] Biograafia
Täpselt detailid tema sünnist on ebakindlad. Ta oli ebaseaduslik laps, isaks oli Firenze pankur ja ema ei ole teada. Tema sünnikohaks oli arvatavasti Toscana, Certaldo, tema isa elulinn.
Boccaccio kasvas üles Firenzes. Ta isa abiellus 1320 aastatel Margherita del Mardoli'ga, kes kuulus kuulsasse perekonda.Usutakse, et Boccaccio't õpetas Giovanni Mazzuoli ja temalt sai ta varajase tutvumise Dante töödega.Aastal 1327 kolis ta Napolisse, kus ta isa määrati oma panga Napoli osakonna juhiks.Boccaccio määrati õpipoisiks seal pangas ja ta veetis seal kuus aastat. See ei tõmmanud teda ja ta lõpuks suutis oma isa veenda, et ta saaks linna koolis õigusteadust õppida.
Paistab, et Boccacciole meeldis õigusteadus rohkem kui pangandus, kuid ta õpingud andsid talle võimaluse õppida laiahaardeliselt ja moodustada häid sidemeid kaasõpilastega. Tema varsemateks mõjutajateks olid Paolo da Perugia, humanistid Barbato da Sulmona ja Giovanni Barrili ning teoloog Dionigi da San Sepolcro. 1330-ndatel sai Boccacciost ka isa, sündis kaks ebaseaduslikku last : Mario ja Giulio.
Napolis hakkas Boccaccio tegelema luulega. Selle perioodi tööde hulka kuuluvad : Filostrato, Teseida, Filocolo ja La caccia di Diana.
Boccaccio naases Firenzesse 1341 aasta algul, vältides katku selles linnas,mis toimus 1340 aastal. Ta isa naases Firenzesse 1338 aastal, minnnes pankrotti.Kuigi Boccaccio ei olnud oma naasmisega rahul jätkas ta oma tööd, kirjutas Comedia delle ninfe fiorentine (tuntud ka kui Ameto), segu proosast ja luulest,aastal 1341. Lõpetas allegoorilise luuletuse Amorosa visione 1942 aastal ja Fiammetta 1943 aastal.Boccaccio isa abiellus uuesti Bice del Bostichi'ga.Tema isa lapsed esimesest abielust olid kõik surnud (peale Boccaccio) ja talle tegi headmeelt poja, Iacopo sünd, aastal 1344. Boccacciost endastki sai jälle ebaseaduslik isa, kui Ravennas sündis Violante.
Firenze kannatas 1348 aastal Musta surma tõttu, mis leidis kajastamist hiljem Decameronis. Must surm tappis kolmandiku linna elanikest. Alatest 1347-ndast aastast veetis Boccaccio palju aega Ravennas, otsides patronaaži. Vaatamata tema väidetele, ei ole kindel kas ta oli tegelikult kohal katku poolt rüüstatavas Firenzes. Ta kasuema suri epideemia ajal ja ta isa suri 1349-ndal aastal. Nüüd perekonnapea rollis olev Boccaccio oli sunnitud võtma ette aktiivsema rolli.
Boccaccio alustas Decameroni kirjutamist 1349 aastal. Võimalik, et paljude juttude struktuur pärineb tema karjääri varasemast ajast, aga saja loo valik ja raamjutustus kolmest mehest ja seitsmest naisest pärineb sellest ajast. Töö oli suuremaltosalt 1352 aastaks valmis ja see oli Boccaccio viimane saavutus kirjanduses ja üks tema viimastest itaalia keelsetest töödest. Teine ainus suurtöö oli Corbaccio. Boccaccio parandas Decameroni 1370-171 aastatel. See käsikiri on säilinud tänaseni.
Tema viimased eluaastad olid haigustest vaevatud. Suuremaltosalt tema rasvumisega seotud ja ta suri Cerdaldos 21 detsembril, 1375.
[redigeeri] Looming
Boccaccio looming algas 1330. aastate keskpaiku. Ta kirjutas nii luulet kui ka proosat. Oma peateose, klassikalise novellikogu "Dekameron" (Decamerone; 'kümmepäevak') kirjutas ta aastatel 1349–1353.
Boccaccio räägib oma novellides inimeste pattudest ja nõrkustest, ülistab armastust ja elurõõmu, imetleb teravat mõistust, pilkab rumalust ning jumalasulaste liiderlikkust ja silmakirjalikkust. Ükski novell ei puuduta otseselt ühiskondlikke, poliitilisi, religioosseid ega filosoofilisi teemasid. Boccaccio jutustab eraelulistest seikadest: armuihast, armukadedusest, abielurikkumisest jms.
Eesti keelde tõlkis "Dekameroni" Johannes Semper, teos on ilmunud 1957 (järelsõna: Aleksander Kurtna), 1993 (kahes köites) ja 2004 (kahes erinevas väljaandes).
[redigeeri] Boccaccio looming Eesti teatris
- "Dekameron" (Salong Teater; lavastaja Erki Aule; esietendus 6. novembril 2002)
- "Dekameron ehk Mea culpa" ("Ugala"; lavastaja Vagif Ibrahimoglu; esietendus 20. septembril 2003)
