Francisco Franco

Vajab toimetamist

Francisco Paulino Hermenegildo Teódulo Franco y Bahamonde Salgado Pardo (lühendatult Francisco Franco Bahamonde või generalissimus (Generalísimo) Francisco Franco või el Caudillo 'Juht'; 4. detsember 1892 – 20. november 1975), oli Hispaania riigipea aastast 1939 kuni oma surmani aastal 1975.

Sai aastal 1926 Hispaania ajaloo noorimaks kindraliks. Juhtis 1936-1939 Hispaania kodusõjas falangiste vabariiklaste vastu.

1936. aasta juulis puhkes Hispaania vabariigis sōjaväelaste mäss, mille eesmärgiks oli kukutada vasakpoolsesse Rahvarindesse koondunud parteide valitsus. Valitsusvastaste jōudude etteotsa astus kindral Franco, pärast seda kui vandenõulaste eelmine juht José Sanjurjo oli lennuõnnetuses hukkunud. Mäss kasvas üle kodusōjaks, millesse sekkusid vōōrriigid. Vabariiklasi asus toetama Nõukogude Liit, mis intrigeeris ka oluliselt kommunistide mõju kasvatamiseks Hispaania valitsuses. Saksamaa, Itaalia ning Portugal tunnustasid ja abistasid sōjaliselt Franco mässulist valitsust. Välisriigid kasutasid kodusōda ka oma uute relvade katsetamiseks. Suurbritannia, Prantsusmaa ja teised lääneriigid kuulutasid end aga täielikult neutraalseks, mis tuli kasuks Francole, kuna tema sai Saksamaalt ja Itaalialt tunduvalt rohkem sõjalist abi kui vabariiklased Nõukogude Liidult. Hispaania kodusõda lōppes 1939. aasta märtsis vabariigi langemisega. Riigis kehtestati Franco diktatuur. Ta sai diktaatoriks, kes võttis võimu Rahvuslikult Valitsuselt üle ja sai nii Hispaania riigipeaks. Teisse maailmasõtta Franco ei sekkunud, kuigi Hitler seda talt ootas. Ta lasi vaid moodustada vabatahtlikest koosneva Sinise Diviisi, mis sõdis koos Saksa vägedega Idarindel.

Ta oli poliitilistelt vaadetelt pigem traditsionalist kui fašismi pooldaja (tema režiimi on nimetatud klerikaalseks autoritarismiks). Oma kommunismipõlgust, mida mõni ta biograaf on võrrelnud vaid kinnismõttega vabamüürlusest, oli Franco (ise muide ristitud juut) endas kandnud juba terve kümnendi enne võimuletulekut. Märtsis 1940 valas ta selle ka seadusesse, Kommunistliku Partei ja vabamüürlased Hispaanias karmi keelu alla.

Pärast sõja lõppu hakkas Franco järk-järgult tegema muudatusi monarhia taastamiseks. Ent ükski Hispaania kuningakoja täiskasvanud liikmetest ei soovinud Franco režiimiga otsest koostööd teha. Seetõttu otsustas Franco, et monarhia taastatakse alles pärast tema surma ning määras troonipärijaks prints Juan Carlose.

Seitsmekümnendate keskel oli ETA Franco Hispaanias innukamaid demokraatia ja vabaduse nõudlejaid. Franco aga keelas baski keele, naeruvääristas baski kultuuri, piinas ja mõnitas baski haritlasi.

Evolutsioon Franco isikuvõimult konstitutsioonilisele korrale algas Hispaanias 1950. aastate lõpul töölisstreikide, tudengirahutuste jmt meeleavalduste kaudu diktaatorlikule režiimile osutatud vastupanu tõttu. Franco ise otsustas rahumeelselt lasta laguneda Hispaania koloniaalimpeeriumil, see oli asi, mida ei õnnestunud saavutada Portugalis.

1959. aastal püstiti Madridi San Juan de la Cruzi väljakule Franco kuju, mis võeti maha alles 2005 aasta alguses, kuna see seganuks piirkonnas ehitustöid. Teine põhjus kuju kõrvaldamiseks oli ministeeriumi sõnul asjaolu, et «enamikule elanikest see ei meeldinud». Kuju mahavõtmisel laulsid Franco toetajad Hispaania fašistide hümni Cara al Sol.

Franco surma järel saigi kuningaks Juan Carlos I, kes kehtestas riigis konstitutsioonilise monarhia.

Francisco Franco on palmariaanliku katoliku kiriku pühak.