Fennekrebane

Vajab toimetamist

Fennek ehk fennekrebane

Taksonoomia
Riik:	Loomad Animalia
Hõimkond:	Keelikloomad Chordata
Klass:	Imetajad Mammalia
Selts:	Kiskjalised Carnivora
Sugukond:	Koerlased Canidae
Perekond:	Rebane Vulpes
Liik:	Fennek ehk fennekrebane Vulpes zerda
Canis zerda Zimmermann 1780

[redigeeri] Lühikokkuvõte

Fennekrebane ehk fennek ehk kõrberebane Põhja-Aafrika ning Araabia ja Siinai poolsaare kõrbetes ja poolkõrbetes elutsev maailma väikseim koerlane. Ta on kassi- või küülikusuurune pikkade kõrvadega loom. Kuumas kliimas elaval fennekil kiirgub suurte kõrvade kaudu üleliigne soojus, millest ta higinäärmete puudumise tõttu ei saa vabaneda higistamise teel. Suurte kõrvade tõttu on tal ka väga hea kuulmine, mis võimaldab saaklooma kaugelt üles leida. Saba on kohev ja pikk, paks karv liivakarva. Erinevalt teistest rebastest ei ole fennekil vänget lõhna. Teda peetakse ka lemmikloomana. Fennek on segatoiduline. Süüa armastab ta oma urus, et olla kiskjate eest kaitstud. Ta võib kaua ilma veeta läbi ajada. Fennek on öise eluviisiga, päeval varjub ta päikese eest urgu. Ta on väga vilgas ning tal on väga hea hüppevõime. Samuti on ta väga kiire kaevaja. Fennek kui liik ei ole ohustatud, kuid tema arvukus väheneb karusnahaküttide tegevuse tõttu. Loomaaedades näeb fennekit harva.

[redigeeri] Sissejuhatus

Fennekrebane ehk fennek ehk kõrberebane (Vulpes zerda) on liik koerlaste sugukonna rebase perekonnast. Ta elutseb Põhja-Aafrika ning Araabia ja Siinai poolsaare kõrbetes ja poolkõrbetes.

[redigeeri] Nimi ja süstemaatika

Teda nimetatakse ka Fennecus zerda, sest osa teadlasi (ka "Loomade elu") arvab teda omaette perekonda.

Rebase perekonda arvati fennek esmakordselt 1980. Fennekrebase lähimaks sugulaseks peetakse afgaani rebast. Nad lahknesid 3–4 miljonit aastat tagasi. Seetõttu on ka võimalik, et hoopis afgaani rebast hakatakse arvama koos fennekrebasega omaette perekonda.

Nimetus "fennek" tuleb araabia keelest (fanak tähendab 'rebane'). Fennekit nimetatakse araabia keeles tha'lab saharawi ('kõrberebane'). Mitmes teiseski keeles on fenneki paralleelnimetuseks kõrberebane.

Ka liivarebast (Vulpes rueppelli) nimetavad kohalikud mõnikord fennekiks (le fennec).

Zerda on naissoovorm sõnast zerdus (vulpes on naissoost sõna), mida omakorda seostatakse kreeka sõnaga xeros ('kuiv'; viide elupaigale).

Liiki kirjeldas esimesena Zimmermann 1780 Canis zerda nime all.

[redigeeri] Leviala

Fenneki areaali moodustavad kõrbe- ja poolkõrbealad Põhja-Aafrikas (Marokos, Alžeerias, Tuneesias, Liibüas, Egiptuses ning Põhja-Sudaanis) ning Araabia ja Siinai poolsaarel (nähtud üks kord 1970. aastate lõpus). Areaali lõunapiir on umbes 17 kraadi põhjalaiust.

[redigeeri] Kehaehitus

Fennekrebane on kõige väiksem koerlane, õlakõrgus kuni 31 cm.

Fennekrebase iseloomulikuks tunnuseks on suured püstised kõrvad.

Fennekrebane on küülikusuurune graatsiline, teiste rebastega võrreldes suurte, öiseks nägemiseks kohastunud silmadega ja pikkade radari- või taldrikutaoliste kolmnurksete kõrvadega loom. Ta on kõige väiksem rebane ning üldse kõige väiksem koerlane. Ta õlakõrgus on tavaliselt 18–22 cm, kuni 31 cm. Keha ja pea pikkus on kokku 24–41 cm, saba 18–31 cm. Täiskasvanud fenneki kaal algab ühest kilogrammist ega ületa isaste puhul 1,75 kg. Emased on kergemad.

Kõrvad on 15 cm pikkused või pikemadki, ületades tunduvalt teiste rebaste kõrvade pikkuse. Kõrvad on palju suuremad kui pea. Kõrvad ning väga väike ja terav koon kiirgavad soojust, võimaldades palavuses toime tulla. Suured kõrvad aitavad ka saaklooma kaugelt hästi üles leida. Tema kuulmine on äärmiselt terav.

Hambad on keha suuruse ja eriti koerlaste kohta väga väikesed, sest fennekid ei küti suuri saakloomi.

Saba on kohev, peaaegu keha pikkune.

Karv on pehme ja pikk, seljapool on liivakarva kollane (kollakaspruunist kuldseni, liiva peal peaaegu nähtamatu), kõhupool on valge, et vari ei tekitaks värvierinevust. Sabaots on tumepruunikas. Fennek on rebastest kõige heledam. Karva hele värv aitab kontrollida kehatemperatuuri, öösel kaitsevad tihedad karvad külma eest. Paks kasukas ei ole kõrbeasukatele tüüpiline, kuid see tagab hea soojusisolatsiooni, mis on vajalik seetõttu, et lisaks kuivusele iseloomustavad fennekrebase elukeskkonda suured ööpäevased temperatuurikõikumised. Öösel kaitsevad külma eest tihedad õhukesed karvad. Äärmuslike temperatuuride tõttu sarnanevad fennekrebase käpad polaarrebase käppadele. Käppade alaosa on tiheda karvaga, nii et liiva sees on hea joosta. Karvad isoleerivad käpad kuumast kõrbeliivast ning pehmendavad samme, nii et saakloomal on teda raske märgata.

Fennekrebasel puuduvad teistele rebastele omased lõhnanäärmed. Sellepärast peetakse neid ka koduloomadena. Ka fennekite sõbralikkust seostatakse nende näärmete puudumisega. Pärakuümbrusenäärmed on peidus suurte tüükaliste karvade all.

[redigeeri] Toitumine

Nagu kõik rebased, peab fennek jahti üksinda, küttides kõiki, kellest jõud üle käib: peamiselt putukaid (rändrohutirtse), kahepaikseid, roomajaid (sisalikke, madusid), linde ja väikeimetajaid, võimaluse korral ka kalu. Samuti sööb ta võimaluse korral marju, puuvilju ja (datleid) ega põlga ära ka raibet.

Fennek haarab saagi kaelahammustusega ning viib selle urgu ja alles siis hakkab sööma, sest tal on endal oht langeda suuremate kiskjate, näiteks kõrbeilvese saagiks.

Pereliikmed kaklevad omavahel toidu pärast. Toidukadedus on tavaline. Kuigi fennekipere liikmed hoolivad üksteisest ning on üksteise suhtes sallivad, tahab iga isend kogu toitu endale. Võimaluse korral varuvad nad urgu toidutagavarasid.

Fennek joob vett, kui seda on saadaval, kuid suudab pikka aega läbi saada toidust saadava veega. Vee kokkuhoidmiseks on uriin väga kontsentreeritud. Kehatemperatuuri reguleerimiseks fennek vett ei vaja, sest tal puuduvad higinäärmed nagu teistelgi koerlastel. Temperatuuri reguleerimiseks on tal soojust kiirgavad kõrvad ja koon.

Vangistuses sööb fennek ka porgandeid, rohelisi ube ja õunu ning mune.

[redigeeri] Paljunemine

Paaritumine toimub jaanuarist kuni aprillini. Emane indleb umbes kaks päeva. Sel ajal hoiab ta saba horisontaalasendis ühel pool. Isase jooksuaeg kestab 4–6 päeva ning sel ajal on ta väga agressiivne ja märgistab oma territooriumi uriiniga. Tiinus kestab 49–52 päeva. Pojad sünnivad enamasti hiljemalt mais. Kui kõik kutsikad hukkuvad, aga toitu on piisavalt, võib augustis toimuda teine poegimine.

Isane kaitseb emast enne poegimist ja selle ajal. Pesakonnas on tavaliselt 2–4, harva üle 5 kutsika. Emased kaitsevad oma maa-alust pesaurgu, kuhu isased ei sisene. Urg on vooderdatud rohu, sulgede ja villaga. Vastsündinud pojad kaaluvad 30 g ning on kaetud virsikukarva udemetega. Kohtades, kus täiskasvanud fenneki karv on tume, on kutsikate nahk puusöekarva hall. Sündides on neil kõrvad lontis nagu koerakutsikatel ning kinni nagu silmadki. Kutsikate silmad avanevad 10. ja 14. päeva vahel. Pisikesed kõrvad lähevad püsti umbes kahe nädala pärast. Sellest ajast peale on kõrvad kõige kiiremini kasvav kehaosa. Lühikese ajaga jõuavad silmad täissuuruseni. Kolme- kuni neljanädalaselt hakkavad kutsikad saama piima kõrval ka tahket toitu. Alates 5. elunädalast hakkavad nad uru juures mängima. Võõrutatakse 9–12-nädalaselt.

Esimeseks suveks on kutsikatel iseseisev jahipidamine selge. Suguküpseks saavad noorloomad 6–12-kuiselt. Pojad jäävad perekonna juurde arvatavasti aastaseks saamiseni. Poegi kasvavad mõlemad vanemad, mõnikord koos varem sündinud järglastega.

[redigeeri] Käitumine

Fennekid ei talu otsest päikesekiirgust, kuid armastavad magada soojal liival.

Fennekite elust looduses on vähe teada. Nende eluviis on videvikuline ja öine, kuigi fennekrebast nähakse ka päeval. Seda juhtub siiski harva, sest ta on väga ettevaatlik ega talu pikaajalist otsest päikesekiirgust. Tavaliselt jääb fennek päeval oma laialt hargnenud maa-alusesse urgu, kuid ka seal vajab ta kaitset kuumuse eest. Ometi armastavad nad mängida soojal liival ja magada päikesest kuumaks köetud objektidel. Toitu otsima läheb fennek alles jahedatel öötundidel.

Ka inimese hooldatuna on fennekid aktiivsed peamiselt öösel, erinedes näiteks punarebasest, kelle rütm on suuresti kohanenud inimtegevusega. See võimaldab vähendada energiakulusid kehatemperatuuri hoidmisele. Nagu kõik rebased, on fennekid kergesti taltsutatavad. Mitmekesi koos on nad märkimisväärselt kohanemisvõimelised ja mänguhimulised. Ka metsikult eelistavad fennekid elada suuremates rühmades kui teised rebased (kuni 10 isendit). Rühmasisesed suhted ei ole täpselt teada. Mõnikord elab mitu perekonda lähestikku koos, jagades omavahel urge. Paljude elanikega urud on keerukad tunnelite süsteemid, mille keskel on avar ruum. Tunnelid, kus poegi kasvatatakse, võivad olla kuni 5 m pikkused.

Kuigi fennekid võitlevad tõsiselt toidu pärast, osalevad nad mitmesugustes sotsiaalsetes mängudes. Võitlus-, küttimis- ja jooksumängud võivad lõppeda tõsiste võitlustega.

Fennekid võivad hüpata seisvast asendist kuni 60 cm kõrgusele ning teevad nelja jala pealt horisontaalseid hüppeid. Üldse võib fennek hüpata neli korda oma kehapikkusest kõrgemale. See on nii väikese looma kohta märkimisväärne ning aitab teiste kiskjate eest põgeneda ja saaki püüda. Fennekid võivad mööda liivaluiteid siia-sinna tuisata, vahetades järsult suunda. Ohu korral suudavad nad põgeneda tänu taiplikkusele ja tugevatele jalgadele.

Fennekid on head kaevajad: ohu korral kaevavad nad ennast kiiresti liiva sisse. Öö jooksul võib fennek kaevata 6 meetrit.

Fennekite suhtlushäälitsused on haukumine, urin ja nurrumine.

[redigeeri] Eluiga

Eluiga on vangistuses 10–14 aastat. Kui pikk on fennekite eluiga looduses, pole teada.

[redigeeri] Elupaigad

Elupaigad on kõrb ja poolkõrb. Fennek on kasina kõrbeelu tüüpiline esindaja. Ta eelistab liivast mulda, mida on kerge kaevata.

[redigeeri] Ökoloogia

Fennek kasutab oma biotoobi võimalused täielikult ära. Märkimisväärsed fenneki arvukuse kõikumised on haruldased.

Fennek kohaneb halvasti keskkonnamuutustega. Kui arvukus kahaneb, näiteks inimtegevuse tagajärjel, siis taastumine on aeglane. Selle poolest erinevad nad paljudest ebastabiilsete ökosüsteemide liikidest, näiteks polaarrebasest. Isegi punarebane suudab laialdase jahi korral pesakonda suurendada, kuid fennek seda ei tee, kuigi pesakonna suurus sõltub toidu kättesaadavusest. Madala sündivuse tõttu on fennekid küttimise suhtes eriti tundlikud.

Kunagi olid fennekid Põhja-Aafrikas jaotunud enam-vähem ühtlaselt. Praegu aga kütitakse neid mõnes kohas Saharas laialt ilma hädavajaduseta (karusnaha saamiseks). Nad ei ohusta koduloomi ega kahjusta inimese huve. Fennekeid püütakse ka lõksu ning neid peavad lemmikloomadena nii kohalikud elanikud kui ka nende maade inimesed, kus fennek ei ela.

Fennekrebane on kantud CITES'i II lisasse. Tervikuna ei ole liik praegu ohustatud, kuid võib sattuda ohtu, kui fennekitega kauplemist ja nende küttimist ei piirata. Paiguti on fennek ulatusliku küttimise tõttu ohustatud ning on paljudes endise areaali osades muutunud üsna haruldaseks või koguni välja surnud.

Loomaaedades näidatakse fennekeid harva.

[redigeeri] Fennek lemmikloomana

Fennek on tõenäoliselt ainuke rebase perekonna liik, keda saab kodus pidada, sest erinevalt näiteks punarebasest ei erita nad ebameeldivat lõhna. Haiseda võib fennek juhul, kui ta kardab. Olgugi et fennekid on kergesti taltsutatavad, on nad siiski metsloomad ning nende pidamine lemmikloomana ei ole kõikjal seadusega lubatud.

Lemmikloomadena peetavad fennekid jäävad üsna metsikuteks. Nad on küll tavaliselt mänguhimulised ja sõbralikud, kuid teevad kära ega pea korda. Fennekid on vilkad ning mõnikord reserveeritud ja sõltumatu olekuga nagu kassid, kuid energilised ja mänguhimulised nagu koerad. Nad vajavad palju liikumist ning armastavad palju kaevata. Erinevalt kassidest ja koertest ei muutu nad vananedes rahulikumaks. Fennekite sotsiaalse suhtlemise üheks vormiks on teineteise näksimine ja puhastamine, mis saab osaks ka fenneki peremehele. Endast väiksematesse koduloomadesse suhtub fennek kui saagisse või mänguasjasse.

Fennekeid saab pidada ainult ruumis, sest õues kaovad nad ära. Kui fennekiga rihma otsas väljas jalutamas käia, võib ta mõne väikese liikuva objekti järele tormates lahti pääseda. Fennekil peab olema puur, kuhu ta saab unisena või ärritununa pugeda. Puur peab olema altpoolt kindel, sest fennek võib muidu puuri põhjast hõlpsasti läbi kaevuda. Fennekid võivad ka puuri varbade vahelt läbi mahtuda. Kui fennek üksinda koju jääb, tuleb ta kindlasti puuri sulgeda, sest ta võib toas palju pahandust teha, näiteks mööblit rikkuda.

Oma keha hoiavad fennekid puhta ning neid saab ka õpetada liivakastis käima. Fennekitel on harjumus lohistada toit oma lemmikkohta puuris. Kui selleks on liivakast, siis ta neelab süües koos toiduga ka liiva. Sellepärast ei tohi liiv olla keemiliselt töödeldud. Liivakastil peavad olema kõrged ääred, sest fennek võib liiva laiali puistata. Mõnikord jäävad fenneki jalapadjandi karvade külge liivakamakad, mis tuleb eemaldada. Et ta võib kaevates liiva laiali puistata, peavad liivakastil olema kõrged ääred. Ka fennek, kest on õppinud puuris olles liivakastis käima, ei suuda vabalt liikudes tavaliselt puhtust pidada, eriti erutatuna.

Toiduks soovitatakse juurviljasegu, putukaid (jahuusse, kilke, rohutirtse), puuvilja ja muna. Võib anda ka toorest liha, kuigi see paneb uriini vängelt lõhnama. Võib anda ka kuiva koeratoitu ja kassitoidukonservi. On olemas spetsiaalne metsikute koerlaste valmistoit. Vesi peaks kogu aeg käepärast olema.

Enamik fennekeid on inimeste vastu sõbralikud, kuid mõned on agressiivsed. Kui fennek ehmub, võib ta kedagi hammustada või küünistada. Mõned inimesed on fennekite vastu allergilised.

Kõik lemmikloomade arstid ei ole valmis fennekitega tegelema.