Esiaeg
Esiaeg ehk muinasaeg ehk esiajalooline aeg ehk eelajalooline aeg on inimühiskonna kõige kaugem minevik.
Esiaeg on aeg, mida ei uurita kirjalike ülestähenduste põhjal, vaid eranditult aineliste ajalooallikate ehk muististe põhjal. Muistised on säilinud maapõues või maapinnal. Neid uurib esiajaloo arheoloogia. Mõnevõrra lisavad esiajaloo kohta andmeid ka füüsiline antropoloogia, keeleteadus ja mõned teised teadusharud.
Esimesed kirjalikud ajalooallikad ilmusid muinasaja lõpus. Pärast muinasaega algas ajalooline aeg. Erinevalt esiajast on ajaloolise aja kohta teada ajalooliste sündmuste üksikasju koos nimede ja enam-vähem täpsete daatumitega.
[redigeeri] Ajalised raamid
Muinasaeg algas esimeste inimeste tekkimisega vähemalt 2 miljonit aastat tagasi.
Muinasaja lõpp langeb enam-vähem kokku esimeste kirjalike ülestähenduste ilmumise ja klassiühiskonna kujunemise algusega.
Esiajaloolise aja piirid on eri maades erinevad. Esiaeg lõppes mõnel pool (näiteks Egiptuses ja Hiinas kohaliku arengu tulemusena, paljudes kohtades aga seoses sattumisega esiajast välja jõudnud ühiskonna mõjupiirkonda (näiteks Ameerika).
- Eestis loeb enamik uurijaid muinasaja lõpuks 13. sajandi algust, mil Põhjala ristisõjad Eestisse jõudsid ning Eesti aastail 1208–1227 ristiti ning ristisõdijaile allutati. Eesti ajalooteadus nimetab seda protsessi traditsiooniliselt muistseks vabadusvõitluseks, kuigi mitmed alad liideti selle käigus suhteliselt rahumeelselt
- Euroopa eri piirkondades langes muinasaja lõpp laia ajavahemikku, alates 1. aastatuhandest eKr mõnes Lõuna-Euroopa regioonis ja lõpetades 2. aastatuhande algusega pKr Kirde-Euroopas.
- Mesopotaamias ja Egiptuses lõppes muinasaeg juba 4. aastatuhandel eKr.
[redigeeri] Muinasaja perioodid
Põhja-Euroopas lõppes kiviaeg umbes 1500 eKr, pronksiaeg kestis umbes 500. aastani eKr, rauaaeg umbes 1000.–1200. aastani pKr.
Mõnes piirkonnas oli kiviaja ja pronksiaja vahel eneoliitikum ehk vase-kiviaeg.
Need nimetused on antud materjali järgi, millest töö- ja sõjariistu põhiliselt valmistati.
