Biheiviorism
| Vajab toimetamist |
Biheiviorism on 20. sajandil tekkinud sotsioloogia, psühholoogia, kasvatusteaduse ja filosoofia suund, mis seletab inimeste ja loomade käitumist reaktsioonidena välismaailmast saadud stiimulitele, ignoreerides teadvust.
Sisukord |
[redigeeri] Biheiviorism psühholoogias
Termini biheiviorism loomise au kuulub ameerika psühholoogile John B. Watsonile. Artiklis Psychology, as behaviorist views it kirjutab ta järgmist: "Biheiviorist näeb psühholoogiat loodusteaduse puhtalt eksperimentaalse haruna. Selle teoreetiline eesmärk on käitumise ennustamine ja kontrollimine. Selle meetodites ei ole introspektsioonil mingit põhimõttelist osa, ka ei sõltu selle andmete teaduslik väärtus sellest, kuivõrd need on teadvuse terminites interpreteeritavad. Oma jõupingutustes luua ühtne skeem elusolendite käitumisele, ei tee biheiviorist vahet inimesel ja loomal. Inimese käitumine koos oma üksikasjade ja keerukusega moodustab biheivioristi uurimisprogrammist ainult ühe osa." (Watson 1913:158)
Bihevioristid loobusid uuringu objektiivuse huvides mõõdetamatu muutuja, teadvuse, kirjeldamisest (tunnistades samas selle olemasolu) ja hakkasid uuringutes kasutama mõõdetavaid suurusi - stiimuleid ja reaktsioone. Biheviorism oli reaktsiooniks inimese introspektiivsele käsitlusele, mille järgi inimest panevad tegutsema tema teadvuses asuvad jõud.
Bihevioristlikus käsitluses on inimene (samuti loom) mõjutatud keskkonnast tulevate stiimulite poolt. Reageerimine stiimulile mingil viisil toob kaasa tulemuse, mis võib olla käituja jaoks nii positiivse (kinnitus) kui ka negatiivse (karistus) tähendusega. Edward L. Thorndike´i tagajärje seaduse (law of effect) järgi suureneb seos stiimuli ja konkreetse reaktsiooni vahel juhul kui reaktsioonile järgnes kinnitus ja seos väheneb kui reaktsioonile järgnes karistus, vastavalt sellele antud reaktiooni (käitumise) sooritamise tõenäosus kas suureneb või väheneb. Sellest käsitlusest kasvas välja operantse tingimise teooria, mis käsitleb täpsemalt stiimulite mõju käitumisele (näiteks erinevate kinnitamise- ja karistamise ajagraafikute mõju jne).
Biheiviorism mõjutas kasvatusteadust ja koolisüsteemi, eriti USA-s, tänu sellele, et suutis luua selged ja täpsed kasvatuses kasutatavad reeglid.
[redigeeri] Biheiviorismi puudused
Biheiviorismi kriitiseeritakse muuhulgas selle pärast, et see ei arvesta piiri inimese ja looma käitumise vahel. Selline kriitika on õigustatud, kuna suurem osa eksperimentidest on läbi viidud loomadega ja nendest saadud tulemused on üldistatud inimesele. Kahtlemata on tegemist lihtsustamisega, kuid tuleb tunnistada, et suures plaanis leitud psüühika seaduspärasused kehtivad.
Biheivioristide järgi on kogu õppimine seletatav lihtsate assotsiatiivsete mehhanismide abil. Keerulised ülesanded, nagu näiteks malemängu või hiina keele õppimine, on jagatavad lihtsateks toiminguteks, mis on seletatavad umbes samamoodi, nagu näiteks kangile vajutamine roti poolt. 1959 aastal avaldas Noam Chomsky ülevaate Burrhus Frederic Skinneri raamatust Verbal Behavior (Chomsky 1959), milles ta väitis, et Skinneri katse laiendada biheivioristlikku õppimise mudelit inimese keelelisele käitumisele on lootusetult ebaadekvaatne. Chomsky väitel ei ole inimeste keelelisi võimeid põhimõtteliselt võimalik seletada ilma suure hulga kognitiivsete struktuuride, mis nende keelelisi võimeid juhivad, olemasolu eeldamiseta. Koos positivistliku teadusteooria ebapopulaarseks muutumisega andis see rünnak biheivioristide programmile väga tõsise hoobi.
[redigeeri] Biheiviorism filosoofias
Esimene biheiviorismi mõjukas formuleering tuli loogilistelt positivistidelt, kelle jaoks see oli semantiline tees vaimu kohta käivate väljendite tähenduse kohta. Nende järgi peab mentalistlikke väljendeid sisaldavad laused olema sama tähendusega, kui mingi kõigi poolt verifitseeritava tähendusega lausete hulk, mis kirjeldavad käitumuslikke või kehalisi protsesse. Carl Hempeli järgi on selline psühholoogiliste väidete tõlkimine käitumise kohta käivateks väideteks üks osa laiemast reduktsionistlikust projektist, mille eesmärk on teaduse keelekasutuse reglementerimine. (Hempel 1949)
Teine mõjukas filosoofilise biheiviorismi formuleering lähtub Gilbert Ryle'ilt. Tema kartesiaanliku dualismi kriitika põhineb seisukohal, et mentaalseid predikaate (mental predicates) kasutatakse tihti omistamaks inimestele kalduvust teatud viisil käituda. Ryle'i järgi on sellistel omistamistel tingimuslike, seadusele sarnanevate lausete kuju, selliste lausete ülesanne ei ole aga käitumisega põhjuslikult seotud sisemiste, füüsiliste või mittefüüsiliste seisundite esinemisest raporteerimine. Taolised laused lubavad järeldada vaid seda, kuidas agent käitub juhul kui teatud tingimused on täidetud. Ryle jaoks on eeldus, et kogu mentaalse mõistestiku deklaratiivsel kasutusel on mingi fakte või nende esinemist kirjeldav ülesanne, kategooriavea tegemine. (Ryle 1949) Erinevalt loogiliste positivistide biheiviorismist ei nõua Ryle'i versioon mentaalse mõistestiku füsikalistlikku redutseerimist, piisab inimkäitumise tavakeelsest kirjeldusest.
Tugevad biheivioristlikud sümpaatiad olid ka Wittgensteinil, kellel see seondus privaatkeele argumendiga. Oma "Filosoofilistes uurimustes" (Wittgenstein 1953) väidab ta, et mentaalset laadi terminite kasutamise episteemiline kriteerium ei saa olla privaatne. Introspektiivselt ligipääsetavad sisemised seisundid peavad olema seotud avalikult vaadeldava käitumisega.
[redigeeri] Välislingid
- Biheiviorismi artikkel Stanfordi ülikooli filosoofialeksikonis.
[redigeeri] Kirjandus
- Chomsky, Noam 1959. "Review of B. F Skinner's Verbal Behavior", Language 1, pp 26-58
- Hempel, Carl 1949. "The Logical Analysis of Psychology", in Herbert Feigl and Wilfrid Sellars, eds., Readings in Philosophical analysis, New York: Appleton-Century-Crofts
- Ryle, Gilbert 1949. The Concept of Mind, London: Hutchinson
- Watson, John B. 1913. "Psychology as the Behaviorist Views It", Psychological review, 20, pp 158-177
- Wittgenstein, Ludwig 1953. "Philosophical Investigations". G. E. M.Anscombe, transl. Oxford: Basil Blackwell
