Alexandre Dumas vanem

Vaata ka artiklit Alexandre Dumas noorem Alexandre Dumas vanema poja ja "Kameeliadaami" autori kohta.

Alexandre Dumas vanem, sündinud Alexandre Dumas Davy de la Pailleterie (24. juuli 1802 Villers-Cotterêts, Aisne'i departemang – 5. detsember 1870, Puys, Dieppe'i lähedal) oli prantsuse kirjanik, kes on tuntud ajalooliste seiklusromaanide poolest. Ta on kõige loetum prantsuse kirjanik maailmas.

Kirjaniku sünnitunnistusel oli nimeks Alexandre Dumas Davy de la Pailleterie. Davy de la Pailleterie nimi pärines vanaisalt, kes põlvnes normanni aadlisuguvõsast. Kirjaniku isa läks oma isaga riidu ja hakkas kasutama ema nime Dumas. Umbes 1815. aastast hakkas kirjanik kasutama üksnes nimekuju "Alexandre Dumas".

Dumas' isa, Thomas-Alexandre Davy de la Pailleterie oli markii de la Pailleterie ja Santo Domingost pärit neegritari Marie Cessette Dumas' poeg. Ancien régime'i ajal oli Thomas-Alexandre reamees, kes võttis 1786. aastal Dumas' nime. Hiljem sai temast Napoleoni armees kindral. Peale kindral Dumas' surma 1806. aastal sattus perekond raskesse majanduslikku olukorda ning Alexandre läks Pariisi eesmärgiga juristina töötada. Tal õnnestus Orleans'i hertsogi, tulevase kuningas Louis-Philippe'i õukonnas koht saavutada, kuid seejärel asus ta teatris õnne proovima. Kuigi Alexandre Dumas vanem on tänapäeval tuntud seiklusjuttude poolest, saavutaski ta omal ajal tuntuse draamakirjanikuna.

Tema tuntuimad tööd on "Kolm musketäri" (Les Trois Mousquetaires, avaldatud 1844, etendatud 1845); "Kakskümmend aastat hiljem" (Vingt Ans après, avaldatud 1845); "Krahv Monte-Cristo" (Le Comte de Monte Cristo avaldatud 1844–45); "Kümme aastat hiljem ehk viskont de Bragelonne" (Dix Ans plus tard ou le Vicomte de Bragelonne, avaldatud 1848–50 ja "Must tulp" (La Tulipe noire, avaldatud 1850).