Valdemar II
Valdemar II Võitja (taani keeles Valdemar 2. Sejr; 1170–1241) oli Taani kuningas 1202–1241.
Ta oli alates 11. sajandist vaheaegadega 16. sajandi keskpaigani Läänemere piirkonnas domineerinud Taani suurriigi mõjukamaid valitsejaid.
Ta sündis Taani kuninga Valdemar I (1157–1182) ja Minski Sofia teise pojana.
1188. aastal Schleswigi hertsogitroonile tõusnuna vallutas ta Taani kuninga vasallina Elbest põhja pool asuvad saksa linnad (Hamburgi, Lübecki) ja vürstiriigid (Holsteini, Mecklenburgi jm).
1202. aastal sai ta oma venna, lastetult surnud Knud VI järel Taani kuningaks.
1204 tagas ta Norra tunnustamise kuningriigina.
Ta korraldas 1206. aastal koos peapiiskop Anders Suneseniga sõjakäigu Saaremaale ning 1210. aastal Preisimaale ja Sambijasse.
Paavst tegi Valdemarile ettepaneku minna Taani vägedega ristisõtta Palestiinasse, kuid kuningas eelistas lõpule viia Eestimaa vallutamise, minnes appi Mõõgavendade ordule ja Riia piiskopile Albertile. 15. juunil 1219 maabus ta laevastikuga Lindanise juures ning purustas lahingus eestlaste sõjaväe (legendi järgi saabus võit selle tõttu, et keset lahingut kukkus taevast alla Taani lipp). Sellega langes Eestimaa taanlaste kätte. Valdemar rajas Toompeale uue linnuse.
Selles ristiretkes osales ka Malta ordu, millel juba umbes 1130. aastast oli paavsti õnnistus kanda punavalget ristilippu. Sellel jagas valge rist punase lõuendi neljaks ruudukujuliseks väljaks. Taani lipul (Dannebrog) on aga kaks ruudukujulist ja kaks piklikku välja. Roskilde munk Peder Olsen kirjeldas 1500. aasta paiku, kuidas kristlased olid 15. juunil 1219 Lindanise all lahingut kaotamas. Vana peapiiskop Anders Sunesen palvetas põlvitades künkal. Kui ta käed taeva poole sirutas, tungisid taanlased peale; kui ta väsimusest käed langetas, taganesid kristlased. Abilised ruttasid tema käsi toetama. Kui lahing oli haripunktis, laskis Jumal taevast langeda punasel valge ristiga lipul. See andis taanlastele jõudu juurde ning nad võitsid lahingu. Kuningas kuulutas selle ristilipu riigilipuks.
1222. aasta suvel vallutas Valdemar osa Saaremaast.
1223 võttis Schwerini krahv Henrik (Must Henrik) Valdemari ühe jahiretke ajal Lyøsse koos tema vanima poja Valdemariga vangi. Krahv lõi tagasi katsed kuningat vabastada. Ta vabastas kuninga alles 1225 või 1226 tingimusel, et too tagastab kõik oma vallutatud alad Põhja-Saksamaal. Kuningas pidi ka vanduma, et ta loobub kättemaksust.
1227 tungis ta Põhja-Saksamaale, püüdes kaotatud alasid tagasi võita, kuid sai võitluses saksa vürstidega Bornhövedi lahingus 22. juulil lüüa ja jäi vallutatud Saksa aladest lõplikult ilma. Kuningas loobus edasistest vallutuspüüdlustest. Sellega lõppes Taani ülemvõim Läänemere piirkonnas, kuid Stensby lepinguga kindlustas Taani oma võimu Eestimaal.
Oma paljude vallutusretkede tõttu sai Valdemar II lisanimeks "Võitja", kuigi ta kaotas kõik vallutatud alad peale Eestimaa. Kaotuste põhjuseks oli suurelt jaolt see, et tal polnud võimalik vallutatud alasid taanlastega asustada.
Valdemar laskis koostada Jüütimaa seadustekogu, mis valmis veidi aega enne tema surma, ja Taani hindamisraamatu.
Tema järel sai kuningaks tema vanim poeg Erik IV.
Nagu isagi, laskis Valdemar II kuningriigi päriluse tagamiseks kroonida oma vanima poja kaaskuningaks ning andis teistele poegadele maavaldused pärilike läänidena. See nõrgendas kuningavõimu ning vallandas pärast tema surma poegadevahelise võimuvõitluse.
1205 abiellus Valdemar Võitja Böömimaa kuninga Přemysl Otakar I tütre Margrethe Dragomiriga (Dagmariga), kellest sai rahva lemmik. Sellest abielust oli Valdemar II-l poeg Valdemar, kellest edaspidi sai Taani kuningas Valdemar III. Kuninganna suri 1212 ja maeti Ringstedi. Surivoodil olevat ta rahvalauluna edasi kandunud pärimuse järgi püüdnud Valdemari veenda, et too abielluks Liden Kirsteniga, mitte Berengariaga (Bengerdiga). Valdemar abiellus 1214 siiski Portugali kuninga Sancho I tütre Berengariaga. Neil oli kolm poega (hilisemad Taani kuningad Erik IV, Abel ja Christoffer I) ning tütar Sofie (1217–1247). Valdemar II abiellus hiljem veel Baieri Rixaga ja Helena Guttormsdotteriga, kuid nendest abieludest tal lapsi ei olnud (teistel andmetel oli tal Helenaga poeg Knud (1211–1260).
