Tori hobune
Tori hobune on hobusetõug.
Tori hobune on nimetuse saanud 1856 asutatud Tori Hobusekasvanduse järgi. Tõu aretuse alguseks peetakse 1892. aastat, mil kasvandusse toodi sugutäkk Hetman. Hetmani põlvnemistabelist nähtub, et ta oli segavereline. Sellele vaatamata pärandas ta oma omadusi järglastele püsivalt edasi.
Tori Hobusekasvanduse märad pärinesid enamasti eesti hobuse tõust. Neid paaritati importtäkkudega, samuti mõisnike poolt eraviisiliselt sisse toodud hobustega, kellest enamik kuulus samadesse tõugudesse, mida kasutati kasvanduses. Mõisnikud olid huvitatud sõiduhobustest, kelle hinnad olid tol ajal kõrged. See põhjustaski kiirushobuste impordi. Talupojad eelistasid Hetmani järglasi. Hetmani liin levis kiiresti ja kujunes esimeseks tori tõu aretusliiniks. Kiirushobuste (idapreisi, hannoveri, holsteini, täisverelise ratsahobuse) ristandid kohalike hobustega ei rahuldanud põllumajanduse nõudeid väikese veojõu ja elava temperamendi tõttu. Häid põllumajandushobuseid saadi norfolgi traavlitest. Ka idafriisi hobused suurendasid tori hobuse massi ja kompaktsust, kuid sissetoodud hobuste eksterjöörivigade ja terviserikete tõttu praagiti nad suguhobuste hulgast välja. Sellele vaatamata oli idafriisi hobuste mõju suur. 1930. aastatel sisaldas enamik tori hobuseid nende verd.
Hetmani liini ulatuslik levik Eesti- ja Liivimaal tekitas suguluspaarituse ohu. Tekkis vajadus uute aretuskomponentide järele. Et Inglismaalt polnud võimalik nõuetele vastavaid tüsedamaid norfolgi traavleid saada, siis otsustati Prantsusmaalt osta bretooni hobuseid. See tõug pärineb normandia hobusest ja norfolgi traavlist. Viimase kaudu olid bretooni hobused sugulased Hetmaniga. Seega polnud tegemist täiesti võõra tõuga. 1937. aasta algul Eestisse toodud 5 bretooni täkku kohanesid siin hästi ja rajasid uusi aretusliine. Bretooni täkkude kasutamise tulemusel suurenes tori tõu kehamass ja kompaktsus, kõrgus aga jäi endiseks. Et bretooni hobused on tüsedale kehaehitusele vaatamata elavad ja liikuvad, ei vähenenud tori hobuste liikumiskiirus.
Tori hobuse välimik on kiirus- ja sammuhobuse vahepealne, kaldudes rohkem viimase poole. Rind ja laudjas on hästi arenenud, lihastik tugev, kehaehitus kuiv. Laudjas on libajas, ovaalne. Puudusi esineb jalgade seisus. Peamised värvused on raudjas, kõrb ja punane.
Tori hobusetõu aretamisel on suured teened M. Ilmjärvel, kes töötas 1926–1947 Tori Hobusekasvanduse juhatajana. Aretustööks asutati 1920 Viljandis Tori Hobuste Tõuselts. Tõuraamat on asutatud 1922.
