Tadž Mahal
Tadž Mahal ehk Taj Mahal [tadž mah'al] on haudehitis Põhja-Indias Agra linnas, mille India suurmogul Džahan laskis ehitada oma abikaasa Arjumand Bano Begum'i mälestuseks. Naist tuntakse Mumtaz Mahal'i nime all, mis tähendab pärsia keeles 'palee valgus'. Ta suri 1630 neljateistkümnenda lapse sünnitamisel. Ehitus algas 1632 ja lõppes 1648. Ehitusel töötas 20 000 inimest, nende seas meistrid Euroopast ja Kesk-Aasiast. Peaarhitekt oli Ustad Isa (Ustad Ahmad) Lahore'ist.
Nime Taj Mahal algupära pole selge. Džahani valitsemise aegsed õukonnaajalood nimetavad seda lihtsalt Mumtaz Mahali hauaks (rauza). Üldiselt arvatakse, et Taj Mahal 'kroonpalee' või 'palee kroon' on lühendkuju Mumtaz Mahali nimest.
Taj Mahali ehitamisel kasutati materjale kogu Indiast ja Aasiast. Ehitusmaterjalide veoks kasutati üle 1000 elevandi. Valge marmor toodi Rajasthanist, jaspis Pandžabist ning nefriit ja mäekristall Hiinast. Türkiis oli pärit Tiibetist, lasuriit Afganistanist, safiir Sri Lankalt ja karneool Araabiast. Kokku inkrusteeriti valgesse marmorisse 28 tüüpi vääris- ja poolvääriskive.
