Tõusuhoovus

Tõusuhoovus ehk kerkehoovus ehk tõusikvool ehk upwelling ehk apvelling on rannikulähedase mere süvakihtidest pärineva külma vee tõus pinnakihtidesse.

Tõusuhoovuse põhjustajaks on maa poolt puhuvad tuuled, mis viivad pealmise sooja veekihi merele. Seda asendab aga külm ning toitaineterikas vesi süvakihtidest.

Parim tõusuhoovuse näide on Lõuna-Ameerika läänerannikul. Meri on seal subduktsioonivööndi ja sellega seotud süviku tõttu sügav ning tavaliselt püsivad seal idakaartetuuled, mis pinnakihi ookeanile puhuvad. Tõusuhoovusest saavad palju kasu Peruu ja Tšiili kalurid. Siiski esineb mõnel aastal ka vastupidine olukord, kus tuul puhub läänest. Sellist nähtust nimetatakse El Niño ja selle tekkepõhjused ei ole täpselt teada. Selle mõju on ülemaailmne, kahtlustatakse ka seost globaalse soojenemisega.

Tõusuhoovus soodustab kalapüüki, sest süvakihtide vesi on rikas toitainete poolest (peamiselt nitraadid ja sulfaadid). Koos merevees lahustunud süsinikdioksiidiga kasutavad neid toiduks fotosünteesivad bakterid ja protistid, keda nimetatakse fütoplanktoniks. Fütoplanktonist omakorda toituvad eukarüootsed mereloomad, kelle inimene hea meelega oma toidulauale paneb.

Tõusuhoovus mõjutab oluliselt ka kliimat, sest külm vesi jahutab atmosfääri alumist kihti, tuues sellega kaasa temperaturiinversiooni, mis takistab tõusvate õhuvoolude ja seega ka pilvede tekkimist. See ongi põhjuseks, miks Tšiili põhjaosas asuvas Atacama kõrbes ei saja praktiliselt üldse.

Tõusuhoovuse tõttu jahtunud meri on tihti teravas kontrastis õhutemperatuuriga. Näiteks California lõunaosas puhuvad mägedest tihti nn. Santa Ana tuuled. Olemuselt sarnaseid tuuli nimetatakse Euroopas föön ja Kaljumäestikus chinook. See teeb õhu küll väga kuumaks ja kuivaks, kuid viib samas sooja vee merele, mis inimesi ujuma ei meelita.