Sulgpall
| Vajab toimetamist |
Sulgpall on kahe vastaspoole, enamjaolt kahe mängija vahel mängitav sportmäng. Sulgpall meenutab nii tennist, sest mängitakse reketitega, kui ka võrkpalli, sest mängijate vahel on võrk.
Sulgpalliks nimetatakse ka "palli", millega seda mängu mängitakse.
Sisukord |
[redigeeri] Ajalugu
Sulgpallisarnaseid sportmänge on ajaloo vältel harrastatud Hiinas, Indias ja Kreekas. Tänapäeva sulgpall tekkis aga 1860. aastal Inglismaal. Esimest korda mängiti seda Beauforti hertsogi valdustes Gloucestershire's. Oma ingliskeelse nime 'badminton' sai ta hertsogi residentsi (Badminton House) järgi.
Rahvusvahelise Sulgpalliföderatsiooni (International Badminton Federation; IBF) asutasid 1934. aastal 9 riiki. Tänapäeval on IBF-il 147 liiget.
Olümpiaalaks sai sulgpall Barcelonas 1992. See on kaasa aidanud ala populaarsuse tõusule nii Aasia maades kui ka Suurbritannias ja Skandinaavias.
Suur osa tänapäeva tippsulgpallureid pärineb Ida-Aasiast, näiteks Indoneesiast, Hiinast ja Malaisiast.
[redigeeri] Sulgpalli ajalugu maailmas
Sulgpalli ajalugu ulatub üle 3000 aasta tagasi, sellesarnast mängu harrastati juba Antiik-Kreekas ja Egiptuses. Hilisemal ajal Euroopas tunti sulgpalli laste hulgas nimede battledore ja shuttlecock all - selles mängus lõid kaks mängijat tillukeste reketitega sulgedega palli edasi-tagasi. Indias tunti sarnast mängu 18. sajandil poona nime all. Oma koloniaalvaldustest kojupöördunud Briti ohvitserid tõid sulgpalli India versiooni tagasi Euroopasse umbes 1860. Nad küll tutvustasid seda mängu oma sõpradele üsna usinalt, kuid tõsisemat huvi äratas sulgpall alles peale Beauforti hertsogi 1873. aastal oma Gloucestershire'is asuvas Badmintoni-nimelises maamajas korraldatud pidu. Tollal ei olnud sulgpallil veel oma nime, seda nimetati kui "Badmintoni mäng", millest hiljem kujuneski välja mängu ametlik ingliskeelne nimetus badminton.
Kuni 1887. aastani mängiti Inglismaal sulgpalli Indiast pärit reeglite järgi. Need olid aga inglaste meelest vasturääkivad ja segadusseajavad. Kuna algselt väike sulgpallurite seltskond oli jõudsalt uusi liikmeid värvanud, jõuti 1887. aastal oma klubi (Bath Badminton Club) moodustamiseni. Ühena oma esimestest tegemistest klubi standardiseeris reeglid, tehes need sobivaks inglaslikule mõtteviisile. See tollal väljatöötatud eeskiri on siiani sulgpalli aluseks. Aastal 1895 moodustati Inglise Sulgpalli Assotsiatsioon, mis pani end maksma üle klubide. Uus seltskond vaatas üle ka reeglid, mis peale täiendamist ja parandamist said aluseks üle maailma levimahakanud mängule nimega sulgpall.
Inglismaalt levis sulgpall kiiresti Ameerika Ühendriikidesse, Kanadasse, Austraaliasse ja Uus-Meremaale ning tegi suuri edusamme Euroopas edasiliikudes. Algselt vaid meeste poolt harrastatud mäng võitis kiiresti poolehoidjaid ka naiste hulgas ja edaspidi olid sulgpallurite hulgas võrdselt esindatud nii naised kui ka mehed.
Esimesed üleinglismaalised meistrivõistlused meestele peeti 1899 ja naistest selgitati parim juba järgmisel, 1900. aastal. Need esimesed turniirid loeti siiski ebaametlikeks ja seetõttu tähistab aasta 1904 ametlike All-England-matside algust. Sulgpalli populaarsuse kasvu Briti saartel iseloomustab fakt, et 1920. aastal oli seal 300 sulgpalliklubi, 1930. aastal umbes 500 ja varsti peale II Maailmasõja lõppu juba üle 9000 klubi.
Esimene organiseeritud sulgpalliklubi Ameerika Ühendriikides asutati aastal 1878 New Yorgis (Badminton Club of the City of New York). See klubi on pidevalt tegutsenud tänapäevani ja on seega vanim tegutsev sulgpalliklubi maailmas.
Aastal 1934 moodustasid 9 maad - Kanada, Taani, Inglismaa, Prantsusmaa, Iirimaa, Holland, Uus-Meremaa, Šotimaa ja Wales, Rahvusvahelise Sulgpalli Föderatsiooni (IBF), mille liikmeskond kasvas pidevalt aasta-aasta järel. Märtsis 1939 otsustas IBF, et on aeg kutsuda ellu rahvusvahelised võistlused. Söör George A. Thomas, IBF-i president, pani võitjameeskonnale välja karika. Sõja- ja pärastsõjaaegse sulgpallipuuduse tõttu lükkusid esimesed Thomas Cup matshid aastatele 1948-49. Rahvusvaheliste naiskondadele mõeldud sulgpallimeistrivõistluste idee kerkis esile 1950, kuid võistluste organiseerimine jäi rahapuudusel katki. Mõtet ei maetud siiski maha ja viimaks otsustati alustada iga kolme aasta tagant läbiviidava turniiriga. Karika parimale naiskonnale pani välja Mrs. H. S. Uber Inglismaalt ja esimene turniir Uberi karikale (Uber Cup) toimus 1956/57. Sellest ajast on IBF-i korraldatavate maailmamastaabis turniiride arv tõusnud seitsmeni: lisaks Thomas ja Uber Cup-le (mees- ja naiskondadele) ka Maailma Meistrivõistlused, Sudirman Cup (segavõistkonnad), Juunioride MM, Maailma GP-finaal ja Maailma Karikavõistlused. Täieõiguslikuks olümpiaalaks sai sulgpall 1992. aastal Barcelonas, Hispaanias.
Tänapäeval eksisteerib justkui kahte sorti sulgpalli. Ühte neist mängitakse aedades ja piknikel, teist, võistluspordina tuntud sulgpalli, aga spetsiaalsetes sisehallides tehniliselt väga kõrgetasemelise varustusega.
Moodsad sulgpallireketid on carbon-grafiidi, keraamika, alumiiniumi ja terase erinevates proportsioonides sulamid, mis on väga kerged (<100 gr) ja keelestatavad väga tugevalt. Võistlusspordis kasutatavad sulgpallid on valmistatud mitte plastikust vaid korgist pallist ja selle lendu stabiliseerivatest sulgedest ning kaaluvad 4,74-5,5 grammi.
Sulgpall meenutab väheke nii tennist kui ka võrkpalli. Seda mängitakse üks ühe või kaks kahe vastu (üksik- või paarismäng) väljakul pikkusega 13,41 m ja laiusega 5,18 m (üksikmängus) või 6,1 m (paarismängus), mis on jagatud keskelt 1,55 m kõrguse võrguga kaheks.
Mängijad löövad reketitega sulgpalli edasi-tagasi üle võrgu ja püüavad sundida vastast eksima (lööma palli võrku, väljakupiiridest välja või laskma selle oma väljakupoolele maha kukkuda). Punkti võib võita vaid serviv pool (nagu võrkpallis enne selle viimaseid reeglimuudatusi) - kui servinud pool eksib, läheb servimisõigus üle vastaspoolele; kui eksib aga servi vastuvõttev pool, võidab servija punkti ja võib jätkata servimist.
Kuni 20. sajandi lõpuni mängiti sulgpalli valdavalt vaid süsteemis "kolmest parem", st. mängu võitmiseks pidi üks pool võitma kaks geimi. Üks geim mängiti 15 punktini, väljaarvatud naisüksikmängus, kus geim lõppes peale 11. punkti saamist. Geimi lõpus viigiseisul 14:14 (10:10) võis servi vastuvõttev pool valida, kas jätkatakse mängu veel ühe või kolme punkti võiduni, st. kas geim lõppes endiselt peale ühe poole 15. (11.) punkti saavutamist või jätkati mängu kuni üks pooltest oli võitnud 17 (13) punkti.
Juba 1999. aastal hakati katseliselt rakendama uut, eelkõige televisiooniülekannetele sobivamat, süsteemi - mängu võitmiseks on tarvis võita kolm geimi, kusjuures üks geim mängitakse 7 punktini (geimi lõpus viigiseisul 6:6 võib servi vastuvõttev pool valida, kas jätkatakse mängu veel ühe või kahe punkti võiduni). Maailmameistrivõistlustel peaks uus süsteem esmakordselt kasutust leidma 2002. aastal.
[redigeeri] Sulgpalli ajalugu Eestis
Esimese Eesti Vabariigi ajast on teada, et sulgpalli mängiti Tallinna Kommertskoolis, ilmselt siis kehalise kasvatuse tunnis. Mänguks vajalik varustus - reketid, pallid ja võrk - laenutati tolleaegsest Inglise saatkonnast.
Sulgpalli edasine levik Eestis (ENSV-s) on tihedalt seotud selle mängu levikuga NSVL-s. Aastal 1957 peeti Moskvas ülemaailmse noorsoo ja üliõpilaste festivali raames esimesed suuremad sulgpallivõistlused NSVL-s. Sellest alates võibki rääkida sulgpalli kui võistlusspordi levikust siinsel 1/6-l planeedist. 1962. aastal korraldati üleliidulised võistlused kosmonautide karikale, 1963. aastal asutati NSV Liidu Sulgpalli Föderatsioon ja peeti esimesed üleliidulised meistrivõistlused.
Eesti NSV-sse jõudis sulgpall sellel samal 1957. aastal, kui Moskvas kingiti Johan Lõssovile komplekt sulgpallivarustust (Aasia üliõpilaste poolt). Tuntud korvpallur ja treener töötas tollal TPI-s, kus ta kingiks saadut ka üliõpilastele kasutada andis. Võimalusest tegeleda uue sportmänguga haaras kinni TPI kehalise kasvatuse õppejõud Harri Erm, kes asus tudengitele läbi viima sulgpallitreeninguid.
Esimesed võistlused Eestis toimusid 1963. aastal TPI lahtiste võistlustena, mis muide toimuvad siiamaani. Üleliidulistest võistlustest võtsid ENSV sulgpallurid esmakordselt osa 1964. aastal. Samal, 1964. aastal, asutati ka Eesti NSV Sulgpalliföderatsioon (reorganiseeritud Eesti Sulgpalliföderatsiooniks 25.10.1989). Aastal 1965 viis oma võistluse läbi ka Tallinna Lastestaadion (instruktori Villi Vainola juhtimisel), millest võtsid osa ka hiljem NSVL-s medaleid võitnud õed Reet ja Riina Valgmaa, kes mängisid noormeeste vastu.
Samal, 1965. aastal, toimusid Tallinnas Luise tänava võimlas ka esimesed Eesti Meistrivõistlused sulgpallis. Võitsid Jüri Tarto ja Helle-Mall Pajumägi (kõigi Eesti meistrite nimed läbi aegade leiad Eesti Meistrivõistluste lehelt).
1965. aastal toimus ka esimene Eesti-Läti-Leedu kolmikkohtumine sulgpallis (Balti matš). Esimesel kolmel aastal leppis Eesti seal kolmanda kohaga, esimene võit naabrite üle saavutati aastal 1968, kui koondisse kuulusid Skaidrite Nurges, Reet Valgmaa, Riina Valgmaa, Jüri Tarto, Raivo Kristjanson ja Jaak Nuuter
Esimesed Eesti Noorte Meistrivõistlused sulgpallis toimusid aastal 1968 Tallinnas, mängiti kolmes vanuseklassis. Läbi aegade on Eesti täiskasvanute meistrivõistlustelt enim medaleid võitnud Mare Pedanik (Reinberg) - 39, sh. 21 kuld-, 12 hõbe- ja 6 pronksmedalit. Enim meistritiitleid on Reet Valgmaal - 30 (medaleid kokku 34). Meestest on enim medaleid võitnud juba meie juurest lahkunud Jaak Nuuter - 33, sh. 14 kuld-, 7 hõbe- ja 12 pronksmedalit. NSV Liidu meistriks täiskasvanute seas on tulnud Reet Valgmaa naispaarismängus koos Liidia Markovaga (Leningrad). Paarismängus on medalile tulnud ka Riina Valgmaa. Üleliidulistel noorte meistrivõistlustel on Reet Valgmaa saavutanud kaks meistritiitlit nii üksik- kui ka paarismängus, Riina Valgmaal on kaks tiitlit paarismängust ja üks hõbemedal üksikmängus. Noormeestest on NSVL-i noortemeistriks tulnud Henri Aljand, paarismängus on korra medalile tulnud ka Tiit Vapper.
NSVL-i koondisse on kuulunud Reet Valgmaa (mängis Inglismaa vastu). Noortest on olnud NSV Liidu koondise kandidaadid Tiit Vapper, Mare Reinberg (Pedanik), Katrin Paeväli (Aru), Andres Ojamaa, Anneli Lambing (Parts), Terje Lall.
Sulgpalli olümpiadebüüdil 1992. aastal Barcelonas mängis USA võistkonnas väliseestlane Cris Jõgis, kes on mitmekordne USA sulgpallimeister.
Nii Rahvusvahelise Sulgpalliföderatsiooni (IBF) kui ka Euroopa Sulgpalli Liidu (EBU) liige on Eesti Sulgpalliföderatsioon aastast 1992.
(ajaloo koostas Tanel Kaart)
[redigeeri] Mängu olemus
Sulgpalli mängitakse üks ühe või kaks kahe vastu (üksik- või paarismäng) väljakul pikkusega 13,41 m ja laiusega 5,18 m (üksikmängus) või 6,1 m (paarismängus), mis on jagatud keskelt 1,55 m kõrguse võrguga kaheks.
Mängijad löövad reketitega sulgpalli edasi-tagasi üle võrgu ja püüavad sundida vastast eksima (lööma palli võrku, väljakupiiridest välja või laskma selle oma väljakupoolele maha kukkuda). Punkti võib võita vaid serviv pool (nagu võrkpallis enne selle viimaseid reeglimuudatusi). Kui servinud pool eksib, läheb servimisõigus üle vastaspoolele, kui eksib aga servi vastuvõttev pool, võidab servija punkti ja võib jätkata servimist.
| Tennis | Sulgpall | |
|---|---|---|
| Wimbledon (finaal): Boris Becker - Kevin Curren (6-3, 6-7, 7-6, 6-4). |
Maailmameistrivõistlused (finaal): Han Jian - Morten Frost (14-18, 15-10, 15-8). |
|
| Aeg: | 3 tundi ja 18 minutit | 1 tund ja 16 minutit |
| Pall mängus: | 18 minutit | 37 minutit |
| Intensiivsus*: | 9 % | 48 % |
| Pallivahetusi: | 299 | 146 |
| Lööke: | 1004 | 1972 |
| Lööke pallivahetuse kohta: | 3,4 | 13,5 |
| Läbitud distants: | 3,2 km | 6,4 km |
* - tegelik palli mängusolemise aeg jagatuna matshi kestusega
Seega läbiti sulgpallis üle kahe ja poole korra lühema ajaga kaks korda pikem distants ja sooritati peaaegu kaks korda rohkem lööke. See võrdlus iseloomustab ilmekalt sulgpalli kui võistlusspordi olemust.
Baylori Ülikooli (USA) Kehakultuuriteaduskonnas (1990-ndatel) läbi viidud uuringute kohaselt kestab kolmegeimiline mäng keskmiselt 45 minutit, millest pall on mängus 20 minutit. Selle aja jooksul teeb üks mängija oma liikumises vähemalt 350 üle 90-kraadist suunamuutust ja lööb palli umbes 400 korda. Umbes 150 neist löökidest on sooritatud nn. täisõlaga (kogu kerega). Normaalses konditsioonis mängijal võib pulls tõusta 72-lt löögilt 125-le südamelöögile minutis.
[redigeeri] Sulgpall Eestis
Maailmasõdadevahelisel ajal mängiti sulgpalli Tallinna Kommertskoolis. Mänguks vajalik varustus – reketid, pallid ja võrk – laenutati Inglise saatkonnast.
1964. aastal asutati Eesti NSV Sulgpalliföderatsioon, mis reorganiseeriti Eesti Sulgpalliföderatsiooniks 25. oktoobril 1989.
Nii Rahvusvahelisse Sulgpalliföderatsiooni (IBF) kui ka Euroopa Sulgpalli Liitu (EBU) kuulub Eesti Sulgpalliföderatsioon aastast 1992.
[redigeeri] Kuidas tehakse sulgpalle
Sulgpalle valmistatakse valgete hanede (ja partide) tiibade alt saadavatest sulgedest. Et Aasiamaades aretatakse ja kasvatatakse hanesid ja parte toiduks, siis korjatakse sulgi valdavalt peale linnu tapmist. Kuigi kasvatatakse küllalt erinevaid tõuge, jagatakse suled tavaliselt vaid hane ja pardisulgedeks. Peale linnu sulgedest puhastamist jagatakse tema tiivaalused suled kahte hunnikusse - vasak- ja parempoolse tiiva suled. Vaid 6-7 sulge mõlema tiiva alt sobivad sulgpalli valmistamiseks. Kuna lindude erinevate tiibade suled on erinevad, võib ühe sulgpalli valmistamisel kasutada ainult kas vasaku või parema tiiva sulgi. Ühe sulgpalli tegemiseks kulub 16 sulge, seega on kahe sulgpalli tegemiseks vaja vähemalt 3 hane (kolm paremat tiiba ühe ja kolm vasakut tiiba teise sulgpalli valmistamiseks).
Seejärel suled pestakse, kuivatatakse ning sorteeritakse kuju ja värvuse järgi. Järgneb sulgede vajalikule kujule lõikamine. See on üks vastutusrikkamaid operatsioone ja usaldatakse seetõttu kõige vilunumatele töölistele, kes oskavad igast sulest eraldada selle parima osa. Samal ajal valmistatakse ette ka sulgpallide korgist nupud, need lõigatakse parajaks ja kaetakse nahaga. Sulgede kinnitamine korgist nupu külge käib tänapäeval masinatega - need on küllalt täpsed garanteerimaks valmis sulgpallide õiget lendu. Tööliste ülesandeks on vaid sulgpallide korgist otste täpne asetamine vastavatesse pesadesse.
Järgneb õmblemine, liimimine ja lõpuks ka testimine, mis koosneb kiiruse ja trajektoori testist rõhuasetusega sulgpalli vastupidavusele.
Valminud sulgpallidele hinnangu andmine ja neile selle alusel mingi kvaliteediklassi omistamine on iga kompanii siseasi ja seega võib ühe tootja 'Tournament Quality'-sulgpall erineda tunduvalt teise tootja sama kvaliteediklassi sulgpallist. Vaid mängimine mingi konkreetse firma konkreetsest klassist sulgpalliga saab anda hinnangu nende sulgpallide kvaliteedi-hinna suhtele.
Tänapäeval on ühe sulgpalli hind ~1$, mis polegi nii kallis arvestades kogu valmistamisprotsessi. Seejuures on see hind olnud samal tasemel juba paarkümmend viimast aastat hoolimata kogu muu elu kallinemisest.
[redigeeri] Huvitavaid Fakte
- Sulgpalli ajalugu ulatub tagasi Antiik-Kreeka ja Kaugida tsivilisatsioonideni; fragmente selle mängu versioonidest, kus vahel kasutati reketi asemel jalga, on leitud ligi 3000 aasta vanustelt Hiina savinõudelt.
- Kunagi nimede battledore ja shuttlecock all tuntud mäng sai oma praeguse nime - badminton - Beauforti hertsogi Inglismaal Gloucestershires asuva maamaja Badminton House järgi, kus hertsog seda mängu 1873. aastal demonstreeris.
- Rahvusvaheline Sulgpalliföderatsioon (IBF) peakorteriga Inglismaal, Gloucestershires, asutati 1934. aastal.
- Praegusel momendil (2001, suvi) on IBF-l 149 liiget.
- Sulgpall on kiireim reketispordiala maailmas: palli kiirus võib ulatuda kuni 320 km/h.
- Tüüpilises kahegeimilises mängus jookseb sulgpallur ligikaudu 1,6-2 km.
- Sulgpall kaalub 4,74-5,50 grammi.
- Parimad sulgpallid tehakse hanede vasaku tiiva all kasvavatest sulgedest.
- Ühe sulgpalli tegemiseks on vaja 16 sulge.
- Suurim sulgpall maailmas asub 1994. aastast Kansas City muuseumi ees - see on 48 korda suurem tegelikust sulgpallist, 5,49 meetrit kõrge ja kaalub 2268 kg.
- Thomas Cup'i, meeste võistkondlike maailmameistrivõistluste võitjaks on alates nende pidamise algusest 1948.a. tulnud vaid kolm riiki - Malaisia, Indoneesia ja Hiina.
- Ainus riik väljastpoolt Aasiat, kes on suutnud võita Uber Cup'i, naiste võistkondlikud maailmameistrivõistlused, on USA - aastatel 1957., 1960. ja 1963.; ülejäänud karikaomanikud on Hiina Indoneesia ja Jaapan.
- Sulgpall sai olümpiaspordialaks 1992. aastal Barcelonas. Seejuures võisteldi siis vaid neljas mänguliigis (mees- ja naisüksik- ning paarismängus). Segapaarismängus jagati esimesed olümpiamedalid välja 1996. aastal Atlantas.
- Barcelona olümpiamängudel oli sulgpallis kaudselt esindatud ka Eesti, seda küll USA värvides esinenud mitmekordse sealse meistri, väliseestlase Cris Jõgise näol.
- Sulgpalli olümpiadebüüdile elas televiisori vahendusel kaasa üle 1,1 miljardi inimese.
- Kaks kõige tugevamat sulgpalliriiki on Hiina ja Indoneesia, kes on kahepeale kokku võitnud 70% kõigist IBF-i arvestatavatest võistlustest.
- Suurimatel sulgpalliturniiridel Malaisias ja Indoneesias elab mängudele korraga kaasa üle 15000 pealtvaataja
- Sulgpalli on oma hobiks nimetanud näiteks Paul Newman, Diego Maradona ja Nick Faldo. Fotodel olla sulgpallireketiga kujutatud ka Richard Nixonit ja Nikita Hrustsovi.
Faktid kogunud Tanel Kaart
[redigeeri] Eesti meistrid
- Meesüksikmäng
- 1965 Jüri Tarto
- 1966 Jüri Tarto
- 1967 Jaak Nuuter
- 1968 Jaak Nuuter
- 1969 Jaak Nuuter
- 1970 Jaak Nuuter
- 1971 Jüri Tarto
- 1972 Boris Bogovski
- 1973 Jüri Tarto
- 1974 Jaak Nuuter
- 1975 Alfred Kivisaar
- 1976 Alfred Kivisaar
- 1977 Alfred Kivisaar
- 1978 Peeter Pajumägi
- 1979 Aleksander Adojaan
- 1980 Tiit Vapper
- 1981 Henry Aljand
- 1982 Tiit Vapper
- 1983 Peeter Munitsõn
- 1984 Ain Matvere
- 1985 Kalle Kaljurand
- 1986 Andres Ojamaa
- 1987 Andres Ojamaa
- 1988 Andres Ojamaa
- 1989 Andres Ojamaa
- 1990 Ain Matvere
- 1991 Andres Ojamaa
- 1992 Andres Ojamaa
- 1993 Heiki Sorge
- 1994 Heiki Sorge
- 1995 Heiki Sorge
- 1996 Heiki Sorge
- 1997 Heiki Sorge
- 1998 Heiki Sorge
- 1999 Heiki Sorge
- 2000 Heiki Sorge
- 2001 Heiki Sorge
- 2003 Heiki Sorge
- 2004 Heiki Sorge
- 2005 Heiki Sorge
- 2006 Raul Must
- Naisüksikmäng
- 1965 Helle-Mall Pajumägi
- 1966 Reet Valgmaa
- 1967 Reet Valgmaa
- 1968 Reet Valgmaa
- 1969 Reet Valgmaa
- 1970 Reet Valgmaa
- 1971 Riina Valgmaa
- 1972 Riina Valgmaa
- 1973 Reet Valgmaa
- 1974 Reet Valgmaa
- 1975 Marika Dolotova
- 1976 Reet Valgmaa
- 1977 Reet Valgmaa
- 1978 Reet Valgmaa
- 1979 Mare Reinberg
- 1980 Mare Reinberg
- 1981 Mare Reinberg
- 1982 Mare Reinberg
- 1983 Ann Avarlaid
- 1984 Mare Reinberg
- 1985 Mare Reinberg
- 1986 Mare Reinberg
- 1987 Terje Lall
- 1988 Anneli Lambing
- 1989 Anneli Lambing
- 1990 Anneli Lambing
- 1991 Marina Kaljurand
- 1992 Kairi Viilup
- 1993 Terje Lall
- 1994 Liia Dubkovskaja
- 1995 Liia Dubkovskaja
- 1996 Kelli Vilu
- 1997 Kelli Vilu
- 1998 Kairi Saks
- 1999 Piret Hamer
- 2000 Kati Tolmoff
- 2001 Kati Tolmoff
- 2002 Kati Tolmoff
- 2003 Kati Tolmoff
- 2004 Kati Tolmoff
- 2005 Kati Tolmoff
- 2006 Kati Tolmoff
[redigeeri] Välislingid
[redigeeri] Varia
 |
Vikipeedia tänab Käesoleva artikli loomisel on suurel määral kasutatud Tanel Kaart'i kogutud ja kirjutatud materjale. |
