Settekivim
Settekivim on kivim, mis on tekkinud lahustest väljasadestumise teel või murenemissaaduste ja organismide jäänuste ladestumisel ja kivistumisel.
Sisukord |
[redigeeri] Settekivimite tekkimine ja iseloomustus
Settekivimid tekivad nii veekogude põhjas kui ka maismaal setete kivistumise ehk litogeneesi tulemusel. Settekivimid on levinud maakoore kõige ülemises osas, kus nad enamasti on tekkinud teiste kivimite murenemissaadustest. Settekivimite lähtematerjaliks on harilikult tard- ja moondekivimite või varasemate settekivimite murenemissaadused. Peenestatud materjal (kruus, liiv jne) kantakse tuule või vooluvee poolt nõgudesse ehk settebasseinidesse või veekogudesse, kus ta kihiliselt settib. Sellel teekonnal esialgu teravaservaline murend ümardub – olenavalt kande tee pikkusest, osakeste suurusest, kõvadusest ja liikumiskiirusest. Eriti ümaraks muutuvad korduvalt ümbersettinud osakesed.
Värskelt kuhjunud settematerjali iseloomustab pudedus, mistõttu neist räägitakse kui setetest. Setete kõvastumine, tsementeerumine ja üleminek settekivimiks on pidev ja aeganõudev protsess.
Settekivimite oluliseks tunnuseks on kihilisus, mis osutab setete kuhjumise perioodilisusele või rütmilisusele. Settekivimid sisaldavad tihti ka mitmesuguste loomade või taimede kivistunud jäänuseid - kivistisi ehk fossiile.
Setted ja settekivimid moodustavad umbes 5% maakoore massist, kuid katavad ligikaudu 75% maismaast, mis tähendab seda, et settekivimid asuvad maakoore kõige ülemises osas. Settelise kihi paksus kõigub vahemikus 0...25 km, olles keskmiselt 4,5 km paksune.
Settekivimites valitsevad maapinnalähedastes tingimustes vastupidavad mineraalid, nagu kvarts, savimineraalid, raudoksiidid, kaltsiit jne.
[redigeeri] Orgaanilised, keemilised, biokeemilised setendid
Enamik orgaanilise päritoluga settekivimeid, nagu turvas, pruunsüsi ja kivisüsi on tekkinud valdavalt Mesosoikumi soodes, kus toimus mittetäielik kõdunemine hapnikupuuduses. Karboni ajastu metsades kasvanud sõnajalgpuud vananesid ja nende tüved ladestusid murdudes üksteise otsa. Vees ei toimunud täielikku kõdunemist. Osaliselt tekkis puutüvedest turbasarnane aine.
Veekogude põhjas sadestuvaid mineraalseid soolasid nimetatakse keemiliseks setendiks. Sellistest setenditeks on näiteks kips, haliit ehk kivisool ja anhüdriit. Keemiliste setendite hulka kuulub ka allikalubi ja osa lubjakivist.
Keemiliste protsesside kõrval võivad setendite juures tähtsat osa mängida bioloogilised protsessid. Sel juhul räägitakse biokeemilistest setenditest.
Biokeemilistest setenditest on levinuimaks karbonaatsed settekivimid – lubjakivi, dolomiit ja mergel.
Mittekarbonaatsetest setenditest kuulub biokeemiliste hulka ränivetikaist ehk diatomeedest koosnev diatomiit.
[redigeeri] Settekivimid Eestis
Eesti settekivimid jaotatakse peamiselt karbonaatseiks ja purdkivimeiks. Peale nende leidub Eestis ka savi ja orgaanilist ainet sisaldavaid settekivimeid. Põhja-Eesti Lontova lademe sinisavi on kuulus väljaspool Eestitki, sest nii vana (umbes pool miljardit aastat) pehmena säilinud savi on maailmas suur haruldus. Settekivimite all asub tard- ja moondekivimeist aluskord, mis Eestis ei paljandu. Lubjakivi, dolomiit, fosforiit ja põlevkivi on tekkinud ajal, mil Eesti oli kaetud merega. Põhja-Eestist, alates Põhja-Eesti paekaldast kuni Kesk-Eestini ulatub peamiselt karbonaatseist kivimeist aluspõhja avamusala, mis on enamasti kaetud moreeni ja mullaga.
Lõuna-Eestis on punaka või Kagu-Eestis ka valkja Devoni liivakivi paljandeid. Skandinaavia kohal kõrgusid Devoni ajastul mäed, millest jõed kandsid kaasa rikkalikult purdsetteid, millest tekkiski Lõuna-Eesti liivakivist aluspõhi. Devoni liivakivist on leitud palju kivistisi, peamiselt rüükalade fragmente. Tuntud rüükalade leiukoht on Aruküla koopad Tartu linna serval. Rüükalade väljakaevamisega tegeles väga pikka aega Tartu Ülikooli professor Hermann Asmuss (1812–1859).
[redigeeri] Välislingid
