Mandriline maakoor
Mandriline maakoor ehk kontinentaalne maakoor on mandrite ja mandrilavade alune maakooretüüp.
Maakoor jagatakse mandriliseks ja ookeaniliseks maakooreks. Mandrilise maakoore tihedus on keskmiselt 2,7...2,8 g/cm³. Pikilainete keskmine levikukiirus on 6,5 km/s.
Sisukord |
[redigeeri] Mandrilise maakoore ehitus
Mandrilise maakoore paksus on 25 kuni 70 km, keskmine umbes 40 km, mis on tüüpiline settelavadele ehk platvormidele. Oluliselt paksem on maakoor mäestike ehk orogeensete vööndite piires. Keskmisest õhem on mandriline maakoor mandriliste riftivööndite, kilpide ja mandrite äärealade all. Reeglina koosneb kontinentaalne maakoor kolmest selgesti eristuvast kihist – lasuvast settelisest pealiskorrast ja lamavast kristalsest aluskorrast, mille all omakorda on gabroidse koostisega kivimkiht, mida vahest basaldikihiks nimetatakse, ehkki see on ebasobiv nimetus, sest vulkaanilist kivimit basalti ei saa sellises sügavuses kuidagi olla. Ülemine korrus ehk setteline pealiskord võib ka puududa, nii on see näiteks kilpidel. Keskmine kiht koosneb mitmesugustest moondekivimeist (peamiselt gneiss, migmatiit ja amfiboliit), mida lõikavad rohked plutoonid.
[redigeeri] Mandrilise ja ookeanilise koore eristamine
Erinevalt ookeanilisest maakoorest, mille vanus ei ületa kusagil 200 miljonit aastat, on mandriline maakoor väga vana. Vanus võib ulatuda isegi kuni nelja miljardi aastani. Mandriline maakoor on kergem st. tihedus on väiksem kui ookeanilisel maakoorel, mis takistab tema vahevöösse tagasi sukeldumist. Seetõttu on mandrilise maakoore osatähtsus läbi Maa ajaloo tõusnud, ookeanilise koore osatähtsus aga langenud. Sellele vaatamata moodustab mandriline maakoor vaid 40% kogu maakoorest. Ookeanilise maakoore paksus on mandrilise koore paksusest palju väiksem, keskmiselt 5...7 km. Et mandrilise maakoore koostises on võrreldes ookeanilise maakoorega rohkem kvartsi, allub ta paremini plastilistele deformatsioonidele.
[redigeeri] Mandriline maakoor ja geotektoonika
Mandriline maakoor jaotatakse tektooniliselt aktiivseks ning atektooniliseks. Tektooniliselt aktiivset mandrilise maakoore osa nimetatakse orogeenseks vööndiks, atektoonilist ehk tektooniliselt stabiilset osa aga kraatoniks.
