Kyōto protokoll
| Vajab toimetamist |
 |
Artikli neutraalsus on vaidlustatud! Lisateavet vaidlustamise põhjuse kohta saab artikli arutelust. |
Kyōto protokoll on rahvusvaheline leping, millega ligikaudu kolmandik maailma riikidest nõustub vähendama või hoidma kasvuhoonegaaside õhkupaiskamist 1990 aasta tasemel. See on esimene samm võitluses ülemaailmse soojenemisega.
Jaapanis Kyōto linnas 1997. aasta detsembris toimus riikidevaheline kokkulepe, kus kolmandal konverentsil võeti vastu Kyōto protokoll.
Protokoll jõustub, kui selle on ratifitseerinud niipalju riike, et nende summaarne süsinikdioksiidi emissioon ületab 55% kogu maailma süsinikdioksiidi emissioonist.
Sisukord |
[redigeeri] Eesti
Eesti ühines Kyōto protokolliga 17. novembril 1998. aastal mille kohaselt tuleb ajavahemikus 2008 - 2012 kasvuhoonegaaside heitkoguseid vähendada 8% võrreldes 1990. aastaga.
Protokoll seab ka teisi siseriiklikke kohustusi. Olulisimaid neist:
- Regulaarne aruandlus kasvuhoonegaaside tegelike emissioonide, nende tulevikutrendide, riigis rakendatud ja kavandatavate meetmete jms osas.
- 2007. aastaks tuleb luua riiklik süsteem kasvuhoonegaaside antropogeensete heitmete ja nende neeldumise jälgimiseks ja hindamiseks.
- Tuleb välja töötada riiklik kliimamuutuste strateegia ja tegevuskava.
- Valmistuda rahvusvaheliseks koostööks.
- Kohustuste täitmine eeldab ekspertide palkamist, väljaõpet ning vajalike struktuuride loomist või olemasolevate ümberkohandamist.
[redigeeri] Venemaa
Venemaa oli pikkaaega lepingu ratifitseerimise vastu. Kuid lõpuks kiitis valitsus 30. september 2004 Kyōto protokolli heaks ning saatis kliimamuutusi käsitleva dokumendi parlamendi alamkotta ehk duumasse.
Venemaa toodab 17% kogu maailma kasvuhoonegaasidest ning on Kyoto protokolli edukuse võti pärast seda, kui USA 2001. aastal protokollis osalemisest loobus.
Kasvuhooneefekti tekitavate gaaside atmosfääri paiskamist piirav rahvusvaheline Kyōto protokoll asub ülemaailmselt jõusse 90 päeva pärast selle ratifitseerimisprotseduuri lõppemist Moskvas.
Kasvuhoonegaaside saaste hulk ei tohi olla kõrgem kui oli seda 1990. aastal, see oli aeg millal NSV Liidu tööstus saastas rohkesti loodust. Seega Venemaale lepingu täitmine probleeme ei tohiks valmista ja tänu valitud tingimustele on idanaabritel (nagu ka Eestil) avanemas võimalus teenida sadu miljoneid või lausa miljardeid, müües Lääne firmadele saastamiskvoote.
[redigeeri] USA
USA, maailma suurim saastaja 36 protsendiga, ei ole nõustud lepet ratifitseerima. Washingtoni hinnangul on selle täitmine liiga kallis ja protokolli ei kuulu arengumaad, mis on aga ebaõiglane.
