Julie Andrews

Vajab toimetamist

Dame Julie Andrews (sünninimi Julia Elizabeth Wells; sündinud 1. oktoobril 1935 Walton-on-Thamesis) on inglise näitleja, laulja ja kirjanik. Teda on premeeritud Oscari (parim näisnäitleja muusikalis "Mary Poppins"), Emmy ja Grammyga. Oma kuulsuse on pälvinud muusikalides: "Minu veetlev leedi", "Mary Poppins" (1964) ja "Helisev muusika" (1965).

[redigeeri] Elukäik

Julie isa Ted Wells oli raua- ja puutöö õpetaja ning ema Barbara Morris Wells andis klaveritunde ja töötas poole kohaga oma õe Joani juhitud tantsustuudios pianistina. Nime sai ta oma kahe vanaema - Julia Morrise ja Elizabeth Wellsi - järgi.

Kui Julie oli kahe-aastane, tegi ta oma lavadebüüdi, esinedes tantsukooli lõpuballil haldjana.

Aastal 1939 sai Barbara pianistikoha varietees, kus teiste artistide seas esines kauni tenorihäälega kanada laulja Edward (Ted) Andrews. Peagi moodustasid nad populaarse vodevillipaari laval ning armunutepaari eraelus. See ajas sassi Julie vanemate suhted ning nad lahutasid.

Julie uus isa hakkas tüdrukule õpetama laulmist, justkui ettekäändena, et kasutütart paremini tundma õppida. Kõigi suureks üllatuseks oli Juliel täielikult väljaarenenud laarünks (kõri), perfektne helitunnetus ja laiaulatuslik nelja oktaaviga vokaal. Just Ted oli see, kes avastas, et tüdruk oma kauni häälega võiks kuulsaks saada kogu Inglismaal. Nii asuski üsna auahne ja musikaalne abielupaar Juliest imelast koolitama ja teda oma turneedele kaasa tirima.

Laval esines tulevane superstaar juba seitsme-aastaselt. Ta võttis endale kasuisa perekonnanime ning muutis eesnimes viimase tähe.

Kaheksa-aastaselt hakkas Julie võtma laulutunde madame Lilian Stiles-Allenilt, kes oli omal ajal olnud mainekas estraadilaulja. Neist said head sõbrad ja tänu Lilianile omandas Julie perfektse diktsiooni.

Teise maailmasõja lõppedes oli Julie kümne-aastane ning ta võis ametlikult koos vanematega laval esineda. Koolivaheaegadel veetis Julie suurema osa ajast üleriigilistel turneedel, olles populaarseim osa oma vanemate showprogrammis.

Aastal 1946 debüteeris Julie raadios, lauldes koos kasuisaga duette BBC meelelahutusprogrammis "Monday Night at Eight". 5.detsembril 1946 esines Julie juba iseseisvalt Londoni Stage Door Canteen'is. Publiku hulgas viibisid muuhulgas kuninganna (hilisem kuninganna-ema) ja printsess Margaret. Pikapeale jäid Ted ja Barbara tagaplaanile ning Juliest sai põhiesineja, kes peagi üksi turneedel käis.

12-aastasena sai tüdruk osa Val Parnelli revüüprogrammis "Starlight Roof", mida esitati 649 korda Londoni Hipodroomil. Samal ajal tegi ta oma debüüdi ka Londoni Palladiumi teatri programmis "Royal Command Variety Performance". Juliest sai noorim esineja, kes eales kuninglike kõrguste (kuningas George VI ja kuninganna Elizabeth) ees Palladiumis laulnud.

Julie alustas oma professionaalset karjääri, lauldes kuulsaid aariaid nagu "Polonees" ooperist "Mignon". Tema etteasteid saatis säärane edu, et peagi kutsuti väike lauluime taaskord esinema kuninglikule perekonnale.

1947. aasta detsembris saadeti üks filmiproov stuudiole Metro Goldwyn Mayer, ent sealt vastati, et tüdruk on liiga kõhnuke ja ebafotogeeniline. Sellest hoolimata sai Julie tuntuks kui "Inglismaa noorim laulufenomen" ja ta esines edukalt nii lavadel kui ka raadioprogrammides.

Lauljatarile anti peaosa pantomiim-muusikalis "Cinderella".

Kui ameerika produtsent Cy Furer nägi Julie Andrewsi Londoni lavastuses "Boyfriend" (1953-1954), tegi ta näitlejatarile ettepaneku sama osa mängida uue trupiga ka Broadwayl. Julie keeldus, sest ta ei tahtnud kodust lahkuda, pealegi oli temast saanud pere ülalpidaja. Tüdruku pärisisa aga õhutas teda minema: igal juhul annaks töö ookeani taga uusi kogemusi juurde. Julie nõustus võõrsil olema vaid aasta. Ühendriikides tegi Julie ka teledebüüdi, mängides koos Bing Crosbyga Maxwell Andersoni "High Tor'i" muusikalises variandis.

Aasta lõppes ning lõppesid ka "Boyfriendi" etendused, Julie oli naasmas kodumaale. Veel enne käis ta Richard Rodgersi ja Oscar Hammersteini juures proovilaule esitamas uue muusikali "Pipe Dream" jaoks. ^[1]

"Pygmalionist" sai igihaljas muusikal "Minu veetlev leedi", mis tegi noore lavatähe tuntuks mõlemal pool Atlandi ookeani. Koknit purssiv lilleneiu Eliza Doolittle'i, kellest professor Henry Higginsi käe all saab kombekas suurilmadaam, kehastas Julie nii Londoni West Endis (18 kuud) kui Broadwayl (kaks aastat) ühtekokku 2717 korda. ^[2]

Seejärel esitas Julie nimiosa otseülekandena esitatud telelavastuses "Tuhkatriinu" (1957) ning abiellus noorpõlvekallima, kostüümi- ja lavakunstniku Tony Waltoniga. Neil sündis tütar Emma Kate.

Pärast Julie Andrewsi nägemist kuninganna Guinevere'ina muusikalis "Camelot" (1960), kus tema partneriks oli kange naistemehena tuntud Richard Burton, pakkus Walt Disney näitlejatarile esimese filmirolli. Juliele pakuti rolli muusikalis "Mary Poppins", kuid Julie ei uskunud, et sobib filmi. Walt meelitas teda, kutsus isegi koos endaga Disneylandi ning demonstreeris oma võlumaailma, mistõttu Julie lõpuks alistus ja võttis rolli vastu.

Kuna Julie mees oli hiljuti üliedukalt maha saanud ühe lavatüki kunstilise kujundamisega Broadwayl, võttis Disney ta oma filmile kunstnikuks.

Õigupoolest oli "Mary Poppins" (1964) teatud mõttes lohutuseks, et Julie Andrews ei saanud rolli "Minu veetleva leedi" (1963) filmiversioonis. "Mõistan nüüd paremini, miks mind "Leedisse" ei valitud. Neile oli vaja "nime", mis kindlustaks filmile edu. Audrey Hepburn oli selleks ideaalne variant (ehkki ta ei osanud laulda ja seda tegi tema eest Marnie Nixon - I.K.), mina oli tuntud aga ainult kui Broadway näitlejatar. Õnneks tuli "Poppins" vahetult pärast seda ja ma ei osanud erilist pettumust tunda. Vaid hiljem olen vaikselt kurtnud."

"Minu veetlev leedi" oli nomineeritud aasta hiljem igas suuremas "Oscari" kategoorias, välja arvatud parim naisnäitleja. Selle kuldkujukese sai endale aga Julie Andrews imepärase Mary Poppinsi rolli eest. See oli justkui väike kättemaks. Sel ajal, kui "Mary Poppinsit" alles monteeriti, sai Julie peaaegu üheaegselt kaks uut filmipakkumist. Arthur Hiller võttis näitlejatari oma sõjavastasesse filmi "Emily amerikaniseerumine" (eesti keeles tuntud ka pealkirjaga "Ainult ohvitseridele"), Robert Wise aga palkas ta kapten von Trappi seitsmele lapsele koduõpetajaks "Helisevas muusikas" (1965). Kui esimene läks pehmelt öeldes aia taha, siis teisest kujunes läbi aegade menukaim filmimuusikal, mis päästis stuudio 20th Century Fox pankrotist, milles oli suuremal määral süüdi superkulukas ja super-ebaedukas "Kleopatra" Elizabeth Tayloriga nimiosas.

"Oli raske teada siis, mida mõistan nüüd, et "Helisev muusika" oli suurepärane šanss, mille keegi kunagi üldse saada võib," nentis Julie.

Nüüd ruttasid kõik suuremad lavastajad üksteise võidu näitlejatariga filme väntama. Hollywoodis liikus kõnekäänd: kui saad oma filmi Julie, saad kogu maailma. Agendid, advokaadid, produtsendid - kõik tahtsid osa saada sellest maagilisest puudutusest. Näitlejatar lausa uppus töösse.

1966. aastal mängis Julie koos Paul Newmaniga Alfred Hitchcocki spioonithrilleris "Rebitud eesriie".^[3]

Tohutu menu ja töökoormus lõid kiilu näitlejatari eraellu. Julie läks Tonyst lahku.^[4]

Ebaõnn hakkas haarama ka Andrewsi uusi filme. Publik, kes oli harjunud oma lemmikut nägema malbete ja igati kombekate neidude rollides, ei võtnud omaks intrigeerivat ja menu nimel kõigeks valmis olevat Gertrude Lawrence'i Robert Wise'i "Staaris!" (1968). Ka esimene koostöö tulevase abikaasa Blake Edwardsiga "Kallis Lily" (1970) ei toonud loodetud (kassa)tulemust.^[5]

Julie hakkas esinema televisioonis. Tema nime kandev šõu võitis 1973. aastal Montreux' festivalil "Hõberoosi" auhinna, ometigi võeti seriaal programmist maha esimese hooaja järel. Alati optimistlikult meelestatud staar tundis end äkitselt jõuetuna ning hoidis mõne aasta teatri- ja filmielust eemale. Julie Edwardsi nime all kirjutas laulev näitlejatar neil aastail paar raamatut pisikestele lugejatele ("Mandy", 1971 ja "The Last of the Really Great Whangdoodles", 1974). Nende peres kasvasid peale Julie tütre Emma ka Blake'i Jennifer ning adopteeritud vietnami tüdruk Amy Leigh (hiljem adopteerisid Edwardsid veel ühe orvuks jäänud tüdruku Joanna Lynni), kes vajasid hoolt. Kui lapsed olid juba suuremad, ja vimm filmide ebaedu suhtes vaibunud, astus Andrews taas rambivalgusse.

Edukat comebacki tähistasid Blake Edwardsi satiirilised ja musta huumoriga vürtsitatud "10" (1979), "S.O.B." (1981) ja eriti "Victor Victoria" (1982), mille uuendatud lavavariant 1995. aastal tõi Julie Andrewsi üle pika aja taas teatripubliku ette. Rolliga kandideeris ta "Oscarile", kuid see jäi saamata. Küll aga sai ta "Kuldgloobuse".^[6]

Edwardsil oli kavatsus teha üht päris isiklikku, osalt autobiograafilist perefilmi. Ta mõtles kohe, et tore oleks selles näha enda sõpru ja lapsi ning muidugi oma naist. Melodraamas "Selline on elu" (1986) tegid kaasa Julie, Emma, Jennifer, Jack Lemmon, tema naine Felicia Farr ja nende poeg Chris. Praktiliselt ilma stsenaariumita, vaid 80-leheküljelise loo üldjutustusega vändati see Edwardsite Santa Monicas asuvas majas vähem kui miljoni dollari eest. Nimetatud filmis kehastas Julie Andrews vähki põdevat lauljatari, samal ajal kui Andrei Kontšalovski draamas "Duett ühele" (1986) interpreteeris ta kuulsat viiulikunstnikku, kes haigestub polüskleroosi. Kas mitte liiga palju õnnetusi üksteise otsa?^[7]

Julie Andrews arvab, et kino on kurnavam kui teater.

"Mul on vaja, et režissöör mind usaldaks ning mõistaks, et vajan kuumenemiseks pisut aega. Ma pean aru saama, kas olen õigel teel, või pean oma tegelaskujus midagi muutma. Mis puutub kaamerasse, siis on päevi, mil seda minu jaoks ei eksisteeri ja teisi, mil tunnen väga tugevasti selle kohalolu. Stsenaariumilt ootan eelkõige šokki, tugevaid emotsioone. Kui minu ja tegelaskuju vahel midagi toimub, siis tean juba, et see roll on minu jaoks. Kuid see peab olema suurepärane roll ja tore lavastaja. Õieti on väheoluline, kumb tuleb esimesena."

Kuigi tänases Ameerikas on turg enamjaolt noortele orienteeritud ja sobivaid rolle on üha raskem leida, usub Julie, et on mõnede oma eakaaslastest kolleegide, nagu Diane Keaton, Shirley MacLaine ja Barbra Streisand, õnnestunud nihutada seda saatuslikku barjääri, mida kujutab endast vanus naise ja näitlejanna jaoks.

"Samuti peab igaüks olema võimeline leidma oma isiklikku sisejõudu. Minu oma pärineb minu kujunemisajast lavalaudadel, ajast, mil ma ei mõelnud tõepoolest, et see võiks kuidagi mõjutada mu edasist karjääri. Mõtlen sageli sõnadele, mida ütles mulle "Minu veetleva leedi" libretist - ta arvas, et mängida pikka aega ühte rolli on palju etem kui killustada end väga laiaulatusliku repertuaariga. Tal oli õigus. Publiku ees peab igal õhtul treenima, end täiustama - et olla tõeline. Ilusa rolliga õpitakse palju."

Üle pika aja külastas Julie Andrews Londoni West Endi linnaosa ning seda kahel vägagi mõjuval põhjusel. Temast sai "Hõbesüdame", Suurbritannia Variety Clubi kõrgelt hinnatud autasu laureaat ning tema häält sai pärast pikka vaheaega (40 aastat!) taas kuulata Londoni teatrilaval.

Andrews oli autasu vastu võttes silmnähtavalt liigutatud ning oma tänukõnes ütles ta muuhulgas: "See süda leiab erilise koha nii minu kodus kui ka minu enese südames ja seda väga pikaks ajaks." Endiselt võluv staar rõhutas, et pühendab selle autasu kõigile neile, kes tema kõrval aitasid luua neid populaarseks saanud muusikalisi teatritükke ja linateoseid, milles tal oli au kaasa teha.

Näitlejataril ei tundu olevat erilisi lemmikuid oma linatööde hulgas, välja arvatud need, mis jätsid mälestuse harmoonilistest võttepäevadest - muidugi "Helisev muusika", "Emily amerikaniseerumine", "Victor Victoria" ja eelkõige "Selline on elu".

Üht igatses ta kaua aega: "Tunnen puudust publikust saalis. Kui ma viibin vaatajana etendusel, mis mind vaimustab ja kuulen aplausi, mõtlen endamisi: mulle meeldiks praegu ise olla laval..."

See probleem sai lahendatud 1995. aastal, kui Blake Edwards võttis üles 14 aastat varem filmitud "Victor Victoria" käsikirja, mille siis koos heade semude Henry Mancini ja Leslie Bricusse'iga kohandas Broadway jaoks. Julie mängis taas naissoost meesteimiteerijat Victoria Granti, kes olude sunnil esineb meessoost naisteimiteerijana. Tähenduslik Broadway lavastuses oli veel see, et näitejuhina tegutses Julie tütar Emma Walton.

Andrews osales ka "Dr. Doolittle'i" uues lavaversioonis, andes oma hääle papagoi Polüneesia käsutusse. Lavastusest, kus tegid kaasa suured loom-nukud, kujunes unustamatu elamus nii lastele kui nende vanematele.

Kuid siis juhtus midagi paratamatut: lauljataril tekkis tõsiseid probleeme häälega ning ta otsis abi kirurgidelt. Operatsioon aga ebaõnnestus ning Julie kaotas võime laulda. Kuid Andrews ei lasknud pead norgu ning asus esinema draamalavastustes. Muuhulgas ühines ta taas oma "Heliseva muusika" kapteniga, kanada näitleja Christopher Plummeriga, et mängida rolle Hallmark Television telelavastuses "Kuldse tiigi ääres", mida kinoekraanil olid esitanud Katharine Hepburn ja Henry Fonda.

Hiljaaegu võisime Julie Andrewsi näha meiegi kinodes jooksnud komöödiafilmis "Printsessi päevikud" ning selle järjes, milles ta tegi esimese katse peale õnnetut operatsiooni taas laulda. Julie Andrews pole vaatamata kõrgele eale oma ustavate fännide suureks rõõmuks veel loorberitele puhkama jäänud. Käesoleval ajal on Juliel käsil autobiograafia kirjutamine. Hiljaaegu lasi ta välja CD-kogumiku "The Julie Andrews Collection".

Julie Andrwes on ema viiele täiskasvanud lapsele: tütar Emma, Blake'i kaks last Jennifer ja Geoffrey ning kaks 1974. aastal adopteeritud tüdrukut Amy ja Joanna. Ja muidugi on Julie Andrews ka vanaema. Aga sellest me siinkohal ei räägi.

[redigeeri] Märkused